~loomeloomus~

5 years...

2011-09-14T23:31:00.000+03:00

... from the day I experienced death to be so close by. My favourite man, grandpa, decided to leave this plane.
I have met him in my dreams, so I know that it is all good for him.
Exciting really, what is there behind the veil?
Well,
I am patient
cause my time is not yet to go.

Death is a gift to those who are alive.

Kristalliseerumine

2011-09-14T23:05:00.000+03:00

Jah,
nüüd saab info üha enam mu isiklikuks kogemuseks. Pärast transformatsiooni toimuvad muutused on põhjalikud ja pöördumatud. Võib ju ka arvata, et see on paratamatu evolutsioon, mis juhtub inimesega, kui ta elab. Eks see ole ka tõsi. Ja sama tõsi on see, et kristalliseerumine on tuntav keha sees. On tunda, kuidas keha nurgad ja osad on selgemini tajutavad, on kuidagi kompaktsemalt enese lähedal ja enda osad. See on põnevatundeline protsess.

Mida võib tunda küll Laurits, kes on sündinud sellisesse tajusse?!
Sellepärast pakubki talle nii suurt naudingut oma keha seljalt kõhule pööramine. Jah, see on viimane trikk tal.

Harjume mõlemad selle uue maisusega.
Maandumine.
Kristalli mitmetahulisus.

Mälestused

2011-09-14T23:00:00.002+03:00

Juteriie sai heegeldatud servad ning asus oma uuele tööpostile - kõrvarõngaste hoidja. Seal nad nüüd ripuvad, mu igasugused kõrvarõngad. Ja igal ühel neist on oma lugu. Osad lood on paarilood, kuid mõnest paarist on järele jäänud vaid üks. Nendel on omaette pajatus. Oh, neid lugusid on palju!
Ma näen neid kõiki ja tunnen neid lugusi laiali harutumas. Minu sees. Välja ju ei paista.
On minevik see, millest nad jutustavad. Aga jutustavad praegu, olevikus. Kas siis äkki olevikus on ka need lood?
Magus minevik, ilusad hetked ja tähendusega killukesed.

Mismoodi küll saada hakkama selle portsuga?
Tahan neid kõrvaehteid vaadata ja rõõmustada, mitte igatseda seda, mis on möödas. Muidu jääb märkamata see praegune, mis võib ka uusi kõrvarõngaid esile kutsuda. Aina minevikku vaadates jääb kael kangeks ja silmad uduseks. Täitsa füüsiliselt on seda praegu isegi tunda.

Vaadata rahuga minevikku,
tunda, et tulevik tuleb
ja üle kõige on ainult
olemine.

Loobuda ja lasta minna. Selles on mu elu õppimist.

We believe that it is difficult to let go, but in truth, it is much more difficult and painful to hold and protect. Reflect upon anything in your life that you grasp hold of – an opinion, a historical resentment, an ambition, or an unfulfilled fantasy. Sense the tightness, fear, and defensiveness that surrounds the grasping. It is a painful, anxious experience of unhappiness. We do not let go in order to make ourselves impoverished or bereft. We let go in order to discover happiness and peace.

Christine Feldman

I can't give it up

2011-07-12T20:00:00.000+03:00

Olles elu kurvide tunnistajaks on ainuke võimalus saada paindlikumaks.

Öö Laul Lapsele

2011-03-17T11:44:00.001+02:00

head ööd head ööd

mu väike sinilind

head ööd head ööd

küll oled täna mind

ja ilma rõõmustand

ja naeru jaganud

oma elust uuest meile

aitäh linnuke!

/tuli kohe laul koos sõnadega hommikul enne seitset,
nüüd on harmoonia ka olemas/

Education Inspires

2011-02-28T14:20:00.001+02:00

Well,
today I am motivated by listening and watching this man, Sir Ken Robinson talking about the revolution in the education. I am delighted to see that some of the things I have been thinking about, are already there in the ether and available for everybody in the world. Great thanks!

I suggest you to listen until the end.., cause there you can find the best part ;)

"And every day, everywhere our children spread their dreams beneath our feet. And we should tread softly."

PS! Ka eestikeelne tõlge saadaval!

Dreams and Reals

2011-02-08T12:10:00.000+02:00

I see layers of this world.
Some I call dreams and some I call reals.
And I write them down to my diary,
when the good moment comes.

Every day when I wake up, I see different sight. It is weather. It is nature.
There is lot of snow and sky is mostly gray. But this grayness has lot of colours in itself. I have started to see the palette and it is something I like to observe.

I haven't said it out so clear,
but it is clear that there is a new world citizen growing within me.
My belly moves sometimes even visibly and this feeling is pretty unique one to experience.
I am thinking that it could be great to sing to the child,
but to tell the truth,
I haven't done it much.
Music is more in my dreams,
not in my reals as much.
Maybe right now it is changing,
cause I am listening Ben's music (http://candlepowersanctuary.bandcamp.com/)
and it is so great to see what a friend is doing in his world.

Sometimes I am yearning for more air.
Spring is getting closer.

How to learn freedom?

2011-01-04T23:14:00.001+02:00

I am inspired by Summerhill school and the ideas it is still carrying, for about 90 years now.

Take a look:
http://www.summerhillschool.co.uk

What if this kind of school could be created in here too?

The function of the child is to live his own life – not the life that his anxious parents think he should live, not a life according to the purpose of the educator who thinks he knows best.

A.S. Neill

Which story I live?

2010-12-26T23:58:00.000+02:00

I just watched the movie called "The Bridges of Madison County".
Yeah, it made me cry. Several times.
Some moments and sights felt so familiar in some ways.
Am I in the story where one thing is so certain, where life is full?
Or maybe I am living another story, where my dreams are hidden in the chest?

Every life is different and has its own way of functioning. Many layers of truth I see. Which one to choose...and is there any choice?

I keep writing my diary and maybe one day my children can read it.
I wouldn't mind if it becomes a book or two.
There are love stories in my life.
And I am still young.

One life to live right now.
One child to carry within.

20 weeks to go

2010-12-25T22:41:00.001+02:00

I feel the movements of new life. It is inside me. I can touch it from the outside now as well. Those moments are so present and so magical that I really like them. Gratitude towards this being for being so close.

Valge Sädelus

2010-11-24T23:47:00.000+02:00

Lähen õue siis, kui tänavad on vaiksed ja paljude majade akendes on tuled juba kustunud. Tänavad on härmas, talla all krudiseb.

Imemaa, siin samas.
Näen uue pilguga kanti,
kus pole kunagi nõnda astunud.
Välismaa tunne,
see põnevus ja uudsus,
värskus ja ennenägematus,
on nüüd minuga.
Jaksan näha,
suudan imetleda.

Koduaias heidan pikali.
Kuu kahaneb.
See on mu lemmikvaade -
puude all lamades
ülesse kiigata
okstest läbi
taevamustrit.

Toas on soe
ja ülevalt kostab
kitarrimängu.

Ah, et nii
ongi siis
praegune elupilt.

Hetkede surematus

2010-11-15T02:47:00.001+02:00

Avasin raamatu, mis ainsana jäi eelmisest elanikust siia.
Artur Alliksaar "Päikesepillaja".
Jõudsin koju külast,
tänagi sajab.

Olen üllatunud, et see luuletus mind niimoodi lummab. Niimoodi, et kui jälle loen, rohkem hooman, maalib end maailm, milles tunnen kõnetust. Jälle esimest korda taipan, miks luuletusi on loodud.

Hetkede surematus

1.

Tummuse traalerid hiivavad ankrud ja ujuvad kiirustamata katuseviilude meres.
Taevakummil on kuutus ja kuumus.
Tänavail on õislehtede tuisk.
Mis oleks, kui traaviksime dissonantsel draakonisammul üle tantsupõrandate-taplustandrite?
Täna ma tungin su hinge keelutsoonidesse, et puruneks veel mõni püha ja pidulik piin.
Käigud on kitsad ja keerukad.
Trepid on tõrksad ja tumedad.
Uksed on umbusklikkuse unes.
Uste taga on tuhat tuba, mis jäävad asustamata.
Uste taga on tuhat võimalust, mis jäävad kasutamata.
Kaks südant püüab jaotada suurt hullust, mille magusus on raske nagu raud.
Kui kerge on elada kergeusklikel!
Kui lihtne on elada lihtsameelseil!
Kui hea on elada neil, kes on pea saanud pealekauba.
Laualambid on turtsuvad tulipõrnikad.
Nad roomavad tabamatuse tagasihoidval taustal.
Voodid on võõrad ja vaenlikult valevad.
Nad on üksteisega surmlikult sarnased.
Naeratused on leebed ja libedad.
Viljad on lubatud ja labased.
Õline õhtu läidab imalate himude lamedaid lambikesi.
Selles sõjas ei ole võitjaid ega kaotajaid.
Kahju kahuritest, mis mürisesid mõttetult!
Valguse vastuolust valega väljub viimane vilistades.
Kumma lõi loodus enne, heli või värvi?
Kumma lõi loodus enne, valu või närvi?
Mõtted puhkevad puhkamata.
Mõtted ohkavad olematute ohtude ees.
Mõtted uhavad üle juhuste luhad.
Mõtted kummaliste kõrvalmaikudega
Mõtted naeruväärseile naudinguile.
Mõtted kindlate turutariifidega.
Ega's k õ i k ei ole müüdav?
Oi, oletuste koledat hoolimatust...
Kui suure vaevaga purustab iga hing oma vangla, et jõuda mõnda veelgi võikamasse!
Kõhkluste koemahlad kobrutavad kokku ja valguvad läbi korrastava valguse koredate korvide.
Mugavuse magus magnetism murrab magama madalas mudas keset muigavaid madusid.
Nimetu nukruse näärmed nõristavad nipslevaid kirenirekesi.
Oo paljude mõtete mõõdetamatut üksindust!
Oo paljude tundide tuhisevat enneaegsust!
Oo paljude murede muljuvaid murdlaineid!
Hetk ei taju hetke ja igatsus ei aima igatsust.
Uksed jäävad lukku ja tuksed jäävad tukkuma tunnete tunnelite lähendaval lävel.

2.

Areng ja aeg...
Tarede laed on ikka veel tahmalademete meelevallas.
Kes seda tahma küll nii palju kallas sinna, kus peaksid olema inimeste hingamisasemed?
Maailm upub joondatud joovastuste võõrlevasse jõõra.
Musttuhande higise hirmu tagant haaran su näo ja nakatan ta naeruga.
Kes pärast naerab, naerab tigedamalt.
Kes pärast naerab, naerab nigelamalt.
Kes pärast naerab, naerab nõmedamalt ja jõuetumalt.
Sillad satuvad silmustesse, mis veavad laiali kahte igiühtset kaldaviirgu.
Õhtu on sajune.
Algab ajujaht ajudele.
Õhtu on rajune.
Algab klaperjaht, milles ei klapi ükski üksikasi.
Tumenevate tunnete mõrane tundrapäike libiseb lumeliblede sumedasse liuglemisse.
Kärbeste saatust ei saa seletada ämblikuhääle tämbriga.
Huvitav, et midagi pole maailmas rohkem kui kaotusi.
Kõige rohkem kaotatakse seda ja kõige rohkem on kahju sellest, mida kunagi pole omatud.
Oo kuumi kive jahedate pihkude all!
Oo ülevoolavaid südameid põhjatute tundide kohal!
Oo inimihaluste igihaljuse mürgist müsteeriumi vihaselt valgete talvede taunival taustal!
Lootuste lootsik, kuhu sa kaotasid oma lootsi?
Öö müür kerkib kõrgele ja teeb otsimistele nii järsult otsa,
et keegi ei leia iseennastki enam.

3.

Ei ole tahet kahetsuseks,
sest pole vahet jahetsuseks.
Ei saa tõmmata piiri sinu ja minu vahele.
Meie oleme inimesed,
ja see on midagi täiesti enneolematut.
Pikapeale harjuvad halvimadki silmad oleluse leekivate saladuste sisuga.
Algloomadel on oma arengukavad.
Mügarbakteritel on oma pakitsuspügalad.
Tigudel on oma tõdedeskaala.
Konnadel on oma kombeaabits.
Meie oleme inimesed!
Selles on midagi usutamatult uudset ja rabavalt rõõmsat
ja tähelepanuväärselt tähendusrikast.
Meie ilmed on imetaltsad, kui pööraseid ärevusi pöörleb meie hingeinterjöörides.
Ennast me ei reeda ja teisigi erandjuhtudel.
Tagantjärele näeme ette kõikmõeldavate sündmuste tegeliku kulgemise.
Sellepärast vist peamegi oma mõistust ainuõigeks ja ilmeksimatuks.
Lõokesed lõõritavad laotuse lõõmavas lõukas.
Miks nad aeg-ajalt kõõritavad meid, kes me ei nõudnudki muud,
kui tükikest taevasina silmalustiks ja lapikest samblavaipa seljasirutuseks + kannutäit kosutavat kanapuljongit ja sammutäit ahvatlevat auahnust?

4.

Posijad tulevad prohveteid kosima.
Nad lasevad reipalt vilet ja igast trillerist kujuneb nõiutud kuldmünt.
Kosjad lähevad ladusalt korda, aga valeraha eest ei saa muud kui valeõnne.
Keegi ei mäleta oma sündi.
Keegi ei kujutle oma surma.
Vesi ei saa poolikult voolata.
Elu on eelkõige risk.
Kes kaotust kardab, ei võida iialgi.
Kellele hing anti, peab teda hindama,
kuigi külvaja ei lõika igakord
ja lõikaja ei jahvata igakord
ja jahvataja ei küpseta igakord
ja küpsetaja ei saa igakord mitte maikugi keelele.
Palujad jäävad sagedasti ilma ja nende osa saavad need,
kes ei oska oodata ega tea tahta.
Ei ole mõõtu õigluse ega kaalu kangelasmeele jaoks.
Armastuse jaoks aga
on iga ohver loomulik.

Sind suudeldes suudlen kõiki su esiemasid huulilt huulile.
Su varvastes tuikab elu, kuigi sa oled graniit.
Su sõnad on külmad kui gletšer, kuigi sus praksub tuliriit.
Sa suled silmad, et selgemini näha, ja su peopesade pronkspeegleist purskuvad purunevad elamusjoad.
Ei malda, ei malda tuuled silitada siledaks sui reiside ränkusest kipitavaid taldu.
Sina oled värin väänkasvudes.
Ma ei tea, milleks see on vajalik.
Sina oled eha- ja kodutähe graatsiline kaugkohtumine.
Kardan, et tõdegi ei saa asendada õnne.
Ei olesuuremat õidust, kui rüvetavalt rebida ribadeks iseenese varju.
See olen kui kibestunud kiskjavaistude kisendav enesepilge.
Sina oled põhjatute allikate kustumatu janu.
Mõttetu oleks ligineda sulle kompasside ja kajaloodide ja navigatsioonikaartide kohmaka koormaga.

Igal talvepäeval sajab kuskil lämmatavalt paksu lund.
Igal sügisõhtul sureb kuskil mõni ülihõrk mõte.
Igal suveööl viljastub kuskil mõni uus saatus.
Igal kevadhommikul hülgab keegi kustunud kolde ja kõnnib kaugusse.
Suurimgi maantee on tühine triip keset laante lõpmatut laiumist.
Kes on lind, leiab oma laulu ja temaga liituvad teised linnud.
Kes on uss, ei mineta oma urgu, et seda ei ummistaks teised ussid.

Ülbe on olla ülekohtune.
Alandlik olla on alatu.
Kes keeldub elamast, ei vääri oma sündimise tundi.

Vaikus teravdab sõnade kõla.
Kurbus õpetab nägema rõõmude rikkalikkust.
Maailma hoiab virgena igavese rahutuse ringlemine.
Tuhandete aastate pärast me hakkame tugevamalt tunnetama suudluste tuld.
Miljonite aastate pärast me omandame oivalisemalt võime mäletada mõtete minevikku.
Miljardite aastate pärast me harjume avalduma haruldaselt kindla ja kauni rühiga.
Osata naerda aga on tarvis juba täna,
osata naerda nii, nagu naeraksid need,
keda pimeduse pentsikus ja surma salakavalus kübetki ei kohuta.

Taas Tartus

2010-11-14T00:32:00.000+02:00

Lärtsub vihm kõnniteele.
Nii vaikne on tänav.

Küünaldel põleda on oma aeg.
Ruumi sees saab luua.

Taara puiestee, tammeallee.

Rain of Fall

2010-10-10T22:59:00.000+03:00

Dried figs.
Organic cucumber.
Cooked cauliflower.
Another evening in the darkening autumn.

Being in a small country is exotic, but sometimes it is just usual. Sights of foreign countries, magnificent views and admirable ways of living just show more about what is present in here. The movie Eat.Pray.Love gave me feelings and insights about the world there is, about the life in living. There are choices out here.

And what I realized today is that for a woman it is not natural to work the same way as a man - to be as outgoing and organizing, economic and ever-ticking. I found myself wanting to think out big plans and then go ahead to fulfill them....to follow up my higher-flying brother, to share some hights what I have discovered.
Instead.
I feel more and more every day that I am turning inside. I find myself wanting to give out less and less. And to only "work" when the heart starts to act out. I am less unable to push something through just with my mind - to think that I need to do something and then to do it. Now I just see myself quitting when my heart doesn't go along with it anymore. It is quite challenging to see that the control is not the same anymore. Leading comes from deeper within and without. It is just still sometimes hard to trust and see where it is all going.

Wise words that I have been able to follow before, that I have thought are working in me.... are somehow gone. Feels like restart. What is wise?
What is is wise.

And I wonder - can this also be called crystallization (which I know that is happening right now too)?
Oh yes,
it is indeed a big experience to go through.
Fortunately there is only one moment to live at a time.

Auratransformatsioon

2010-08-27T15:53:00.004+03:00

Töötan nüüdsest AuraTransformaatorina.

See on vaimustav.

Rohkem saab uurida lehelt: www.auratransformation.co.ee,

lugeda ka Anni Sennovi raamatust "Kristall-lapsed, indigolapsed ja uue aja täiskasvanud",

küsida minult, Sandrilt või teistelt asjaga kursis olevatelt.

***

I now work as an Aura Mediator.

You can learn more from: www.auratransformation.eu.

Ask and discuss - feel free to contact!

It feels awesome!

Aju oskab õppida.

2010-08-23T10:08:00.000+03:00

Näe, juba räägitakse avalikult oma aju treenimisest - hea mõte!
Ekspressi artikkel annab oma vaatenurga:

Kasuta oma halle ajurakke!

Nõnda polegi igatsus mõnikord muu kui harjumus igatseda.

Valik on Sinu.
Teadvus otsustab.

Epic

2010-08-21T22:41:00.000+03:00

It's epic. Life is epic.

Rain falls.
Grandmother has tears in her eyes - joy of meeting her granddaughter after a long time.
Sea is colder. So fresh for the body.
Rose-hips are ready to give us vitamin C for the whole day.

A friend from the childhood. "Oldest" one.
Her life. Her beauty. Us as still friends.
"I think he is a man. Mid-life."
"I feel the same!"
We talk about a ghost in an old house where I have never been.
Information is in the air.

Rain.
City-lights.

Jäääär.

Wet clothes.

Epic.

Question

2010-08-21T09:11:00.002+03:00

Why can you do

and Auratransformation

Totality

2010-08-19T14:13:00.002+03:00

And the taste of totality will make you more and more capable of being total.

2010-08-10T18:16:00.000+03:00

Pimedus on valguse puudus.

Ei miskit muud.

Valgus teeb kõik valgeks.

Pimedus polegi iseseisev nähtus.

Augusti Kuu

2010-08-05T19:31:00.000+03:00

on kuu
on kuu

on jaheduseruum
sooja sisse siginend

mis muu
mis muu

see et teadmatus
on õnnis kohalolu

ja veel
ja veel

lihtsam veel
kui varem teadnud olen

Sünesteesia

2010-07-08T14:26:00.000+03:00

Mõnus suvine otsinguteaeg on käes. Sander tegeleb katsetega ja täidab toa oma voolu ja tegemistega. Sel kõrval vaimustun ma jällegi muusikast, värvide ja helide seostest. Venna portfoolio kokkupanemise aitamine oli nii mõnus tegevus - sain tervikut vaadelda.

Põnev on küll ikka jälle tajuda, et midagi pole siin ilmas kindlat ja püsivat, mõned küsimused kerkivad ikka ja jälle üles. Pool elu tegelemist muusikaga, klaveri harjutamise ning helide kuulamise ning loomisega, ei unune ning vahest küsivad jällegi suuremat tähelepanu, toites vaimu oma avarussügavustega.

Meri ja teadus - soovin sinnagi sisse rohkem piiritust. On ju ookean suurim avarus me Maal, kuid kohati on temaga tegelemine nii kitsas ning spetsiifiline, et minu meel tõrgub nõnda töötamast ning võtan kätte hoopis pintslid või loen ajakirja "Muusika".
Inglisekeelsed kaugseire õpikud istuvad riiulil ning tean endas küll hetki, mil sooviksin neid teadmisi uurida, vallata ja kasutada, kuid kodus valitseb hoopis teine õhkkond. Olen oma stuudiokodus, olen segasummasuvilas, olen suves ja olen võrkkiigega aias. Mu mõtted rändavad teisi radu ning teod liiguvad vahel lennates ja vahel roomates.

Selles elus tuleb leida ühendus kõigist oskustest, mida vaim on kehale ja meelele valinud. Loodus ja looming on ju ometi üks ja seesama. Otsin võimalust oma küljed ühendada harmooniliseks terviktoimimiseks.

Põnev leidmisaeg on käes. Seal kõrval sammub loobumisaeg. Ideaalne paar.

Meres on soe.

sõnum

2010-06-29T00:10:00.000+03:00

ja leida andmisrõõmu igal tasandil,

kõrgeimast madalamani,

vaimsest füüsiliseni,

sõltumata tasandist

ning kogu südamest

ning siis märgata -

nagu annad, nii ka saad.

Through Sunglasses

2010-06-19T21:39:00.000+03:00

River of city-life

meanders down the

road.

You create the curve.

In a Circle, Hearts open.

2010-06-19T15:38:00.002+03:00

What is now

2010-06-11T10:14:00.000+03:00

Being "in the gap" can be disorienting and even scary. Nothing to hold on to, no sense of direction, not even a hint of what choices and possibilities might lie ahead. But it was just this state of pure potential that existed before the universe was created.

All you can do now is to relax into this no-thingness...fall into this silence between the words...watch this gap between the outgoing and incoming breath. And treasure each empty moment of the experience. Something sacred is about to be born.

/Osho/

Maalilood - Stories of Paintings

2010-06-07T00:11:00.001+03:00

Need maalid said sel nädalavahetusel omale kodud. See juhtus muidugi üllatavalt, kuid sünkroonselt ning loomulikult - kaks kallist külalist väljendasid oma siirast soovi ning mul oli võimalus nende soove täita!

Esimene maal pesitseb nüüd Helsingis, Ave uues kodus ning teine leiab oma seina Tartu lähistel, Anneli häärberis.

Kui midagi hakkab liikuma, siis hakkab midagi muud liikuma.

Sellega seoses sain inspiratsiooni jätkata maalimist, liiatigi kui molbert mul toanurgas juba ootel on.

Põnevad on kogemised korraldamisest, oma mõtete väljendamisest ning ürituse põhipõhjuseks olemisest. Laud on täis lõhnavaid lilli ning kapi peal on pokaalid. Näputöö tõsteti meelde ning rõõm ühinemisest ning uutest tutvustest inimeste vahel toob rõõmu elu elamisest.

Stiilse sildiga õunamahlapudel kroonib lauda.

2010-06-01T08:54:00.000+03:00

There is no better time to be alive than right now.

Road

2010-05-31T16:57:00.001+03:00

Sõõrmeis kevad

pilk pehme

rõõm suur.

20. mai - 24 aastat Maal

2010-05-20T23:53:00.000+03:00

Ärgu keegi kunagi tulgu su juurde nii, et ta ei lahku parema ja õnnelikumana. Las igaüks näeb lahkust su näos, su silmis, su naeratuses.

— Ema Teresa

Kell üheksa

siis kui sündisin

sai kirjutet tahvlile

aerutama merele me

läheme sellega

kel luba on

üks kivisaar

väike ja samblikke

täis kollaseid

kaks loiku

ja imeilusad vetikad

puudena reas

oma maailmas

sõudepaat

veekeerised

luikede tiivakohevus

tüüne vaikus

lihtne viiv

kõik koos

elu sees

olen praegu olemas

juba 24 aastat

üks ajatu hetk

armastust

Go With the Flow

2010-05-12T02:32:00.001+03:00

With this initiation I go out to the sea today:

When I say "become water" I mean become a flow; don't remain stagnant. Move, and move like water. Lao Tzu says: The way of the Tao is a watercourse way. It moves like water. What is the movement of water? or of a river? The movement has a few beautiful things about it. One, it always moves towards the depth, it always searches for the lowest ground. It is non-ambitious; it never hankers to be the first, it wants to be the last. Remember, Jesus says: Those who are the last here will be the first in my kingdom of God. He is talking about the watercourse way of Tao--not mentioning it, but talking about it. Be the last, be non-ambitious. Ambition means going uphill. Water goes down, it searches for the lowest ground, it wants to be a nonentity. It does not want to declare itself unique, exceptional, extraordinary. It has no ego idea.

Osho Take it Easy, Volume 1 Chapter 14

www.osho.com

Täna on Hea Päev

2010-05-12T01:59:00.002+03:00

Ärkasin siis kui ärkasin, hiljem, kui esialgu arvasin vajalikuks. Mis seal's ikka - leppisin.
Selgus, et ei oota mind loeng, seega said "linnariided" ilmaasjata selga sätitud.
Selle asemel ühendusin lapsepõlvelugudega ning surfasin ringi vaimuveebimaailmas - piirkondades, mis olid Haapsalu aegadel kuidagi hoopis tuttavamad. Sellest ühest ja praegusest eksistentist aru saamise protsess ikka jätkub aina ja üha
ning siis täna
sattusin Indigo & Crystal Childrenite lehele FB-s ning lõpuks jutustama hoopiski ühe Austraalia valgustöölisega - suisa naerma ajas, kui lihtne oli mõista teineteist - tajudes ühiseid taipamisi.

Kõik see andis häid peegeldusi ja pilke.

Ning jõudsin lõppeks ka koolitöödeni, mis päädisid referaadi valmimisega. Hoopis uus tunne on tegeleda millegi teaduslikuga, mis sütitab eneses tuld, mis juhatab muudkui edasi, mis puudutab sees ja väljaspool.
Jah, helid ookeanis - ideaalne ühendus muusikast ja merearmastusest~

Siis tuli külla lapsepõlvesõber H., kellega koos istusime võrkkiigel, jõime teed ja sõime küpsistega õnnistatud šokolaadi - kevadööd ei saaks olla paremad - õue kumamas hubast valgust mu toakesest. Uuesti ühendudes inimesega, kellega kunagi sai jagatud liivakastimaid, on põnev - erinevate elukäikude, vanemate, keskkonna ja elusündmuste mõjud on nii selgelt välja paistvad. Nõnda saab teineteisele anda selgeid peegeldusi ning tajuda seda, mis teeb minust minu ja temast tema. Ja needki on muidugi ajutised.
Protsess.

Inimesed maailmas on väga vajalikud.

Homseks on vaja koostada menüü "Salme" peale tulevaste soomlaste jaoks, kes tahavad ka vaadata, kuidas selle Nord Streamiga lood on. Eluratas tiirutab ja võtab kaasa oma liikumisega.

Olen õnnelik,
et kõik on just nii, kuis on
ning et sõber Saara kirjutab nõnda:

Tingimusteta: "Ma armastan sind. Isegi siis, kui me enam mitte kunagi ei kohtu."

2010-05-07T15:12:00.000+03:00

Et asjad laabuksid, ei ole tarviski ülearu pingutada - neil tuleb lihtsalt lasta õnnestuda.

— 'Puhh ja Tao'

Isiklik Elu

2010-04-25T23:34:00.002+03:00

Mida tähendab isiklik elu
ja selle omamine?

Kõrvaklapid peas kuulata seda muusikat,
mida kuulda on soov.

Teada, kus algab ja lõpeb
su tajumise proov.

Olla kindel endas
enam kui tarkades peades.

Väljaspoolsus jätta
sinna kuhu ta kuulub.

Ilmub Juhatus

2010-04-07T23:58:00.000+03:00

Üks viiv ilmutub

su silme all.

Valgus avardub -

must või hall.

Saad teadma,

andestama tehtut.

Lubama juhtuda

juhatatul.

7.aprill 2010

Tallinn

Klirin

2010-03-30T09:34:00.001+03:00

Puruneb pokaal vastu teist klaasi
olen klaar
peatub viiv
olen siin

Üks tegu, siis tema tagajärg
ette teadmata
suur ja lõplik
mis siis

30.03.10
Tallinn

Vaikne Tuba

2010-03-18T18:37:00.000+02:00

Teada,
et kuigi igatsused kutsuvad ja mälestused on ilusad,
on olemine just seal,
kust ta parasjagu on.

Pole võimalik olla seal,
kus ei ole.

Lubada minna neil mõtetel,
mis eemale kutsuvad sellest, mis praegu käsil.

On hea olla soojas,
valges
ja vaikses
toas.

Kalamaja.
Tallinn

Kapsas Hanges

2010-01-31T22:11:00.002+02:00

Ärkan kui panen oma paremasse kätte nahkkinnast. Sirutan sõrmi, et see paika läheks hästi. Siis hakkan purki lahti keerama. Praekapsad on seal anuma sees. Jahedad.
Silmad taeva poole näen elektritraate. Neid on vahepeal kolm. Ja siis jälle viis. Inimesed on nad leiutanud, ülekandeüksuseks.

Selja all on lumi. Valge on ta värv. Külma tähendab see ka. Kuid kui peas on karvamüts, pole seda tunda. Riidepalitust õhkub jahedust läbi. Kuid sellest pole midagi - ma olen seal, kus tahan olla.

Võtan sellesama kinda käest ära, et saaks näppude vahele haarata kapsalehti. Nad on pehmed, peaaegu oma struktuuri kaotavad, eriti kui ma neid natuke pigistan. Neil on külmade praekapsaste maik. Praegu see mulle istub. Mu käsi on kui kraana, mis transpordib kapsast üle kõhu suu poole. Mõned libled kukuvad mantli peale ja jätavad sinna jälje. Panen sõrmed lumme ja võtan sealt veidike valget vett, et nühkida kapsamärki. Vähene abi.

Mööda sõidavad trammid ja autod. Heki taga on kõnnitee. Lumevalli taga on minu ase.
Näen, et noorel puul siin lähedal ripub oksa küljes üks kõrvarõngas. Meenub, et asetasin unes selle sinna. Kunagi kuulus see kõrvarõngas Haapsalus elavale Maretile. Kuid ta otsustas selle ühel hetkel mulle üle ulatada. Eilses unenäos kadus esimene neist kõrvarõngastest.
Teadsin juba neid hommikul kõrva pannes, et küllap nad kaovad. Nii juhtuski.
Märkamatult libises üks kõrvast ja jäi kuhugi lumehange pikutama.
Teine kukkus maha kui võtsin seljast koti, bussi number 8 oodates. Üks teravate silmadega tütarlaps tuli minu juurde sellega ning panin lumega kokku saanud ehte tasku.

Tänases unenäos astusin rajalt kõrvale, kõndisin noore puu suurema venna ümber kaks ringi - üks vastu- ja teine päripäeva, ning võtsin siis taskust alles jäänud kõrvarõnga ja asetasin ta rippuma pisema puu oksa külge. Tüve lähedale. Selle oksa küljes oli märgata juba pungi, mis praegu küll veel uinuvad, kuid on valmis kevadel ärkama.

Kapsaid mu kehasse enam ei tahtnud minna.
Võtsin kotist mandlitega šokolaadi, mille küljest olid juba mõned jupid murtud. Ka pakk oli osaliselt purunenud. Hoolimata sellest imbus tükikesest suus magusat maitset välja.

Oh kui palju magamist on ümberringi ja endas! Tükk aega pole silmad endast väljapoole näinud. Isegi sissepoole mitte. On vist tõesti kinni nad olnud.

Ilma uneta poleks ent millestki ärgata. Poleks enam vaja.

Suust tuleb nähtavat auru. See on just selline nagu ma hingan. Saab tekitada kujundeid. Need on kiiresti kaduvad. Tulevad, vaatad neid, järgmine hetk on nad haihtunud. Kas neid oli?
Kõik, mis Maa peal on, ei teki ega kao, vaid moondub ühest vormist teise.
Prügi saab prügiks, kui me anname sellele sellise vormi. Ta on tehtud Maast.
Kinder Bueno samamoodi.

Minu sees on elu.
See elu on sama, mis kevadet ootavas puus ja lumehangeks muutunud vees. Ka sulanud šokolaadis ja mandariinikoortes.
Vaim on kõigest sellest kaduvast puutumata. Illusioonid on ümber. Me ise loome neid. Ma ei tea, millal nad tekkima hakkasid ja kuidas neid lõpetada. Võibolla nad kuuluvad Maise maailma juurde.
Ometi on mõned neist häirivad.
Näiteks minu ees kõndivad suitsetavad inimesed.
Kuid ma ei saa sinna midagi muud teha, kui hoida pikivahet ja lubada neil nii elada nagu nad tahavad.
Sest kehtib "vaba valik".

Keha annab märku,
et kõike talle ei meeldi enda sees hoida ja kõike talle ei meeldi enda väljas kogeda.
Vaim on kehale lähemal ja sellepärast saabki üldse midagi teada saada sellest, mismoodi elada elu sees, eluga koos, olemas olles Maal.

Mõned mõistatused on veel mõistatada.

Öösel Hommikutest

2010-01-17T01:35:00.000+02:00

Küll on öösiti hää oodata selgeid hommikuid.
Kuhu tuleb minemine?
Haldjate tänavad on ootel.
Kõik saame sääl kokku,
kus meil pisut on aega,
kus ära lepime.

Kehad on kerged.
On puhast vett.

Kaugele taevaisse välja
ärgates vaatame.
Ümber päikese tantsivad
kirjude seelikutega vanamemmed
just siis kui ärkame.

Puu tagant piiluvad
surnud vanaisad,
naervad silmad paistmas.

Valgused on nende vahel.

Me läheme kõrgele mäele,
lahti rullime triibulised vaibad
ja hakkame laulma
märkamistest laupade taga.

Hüüumärk paistab kassi sinistest silmadest
ja liiga selgeks saab hommik
mil me ärkame,
linnulaul merede kohal.

Viivitus

2010-01-11T17:25:00.000+02:00

üks väike vaimustus on peidetud
olemisse külma
pakane väljas
ja sõrmedes kohmetus

tead et on vaja teha
palju ja enamgi veel
et võiks jätkuda elu nii
kuis arvad parim

ikkagi viivitad
veel viimase viivu
pistad kõhtu kapsast
kuulad muusikat armast

ja tead ometi
et tehtud saab just see
mis lõppeks on vajalik

võitluses iseendaga
ise võitjaks jääd
niikaua kui elu sees
on hingamisruumi

Everything is Right / Kõik on Õige

2010-01-09T01:47:00.000+02:00

"Into the Light"

Lee Bogle

Kui tihti voolavad igasugused mõtted meie reaalsusesse. Mõnikord juhtub see sellepärast, et me puutume kokku asjade või mälestustega minevikust. Siis oleme lugenud tarku raamatuid ja kuulnud lugusid... ja meis endis on ka igasuguseid hääli, mis räägivad nendest ja teistestki. On kerge jääda kuulama hääli, mis on kui virvatulukesed pimedas öös. On justkui valgus, mille poole minna.

On see ometi valgus, mille poole tegelikult tahad liikuda?

Mõtted kisuvad meid eemale sellest hetkest, mis on. Nad panevad meid unustama isegi seda, et hingame. Nad kutsuvad ära lõhnade tajumisest ja vahest suisa muusika kuulmisest. Väikese õe palve temaga tegeleda tundub vähetähtsam kui oma segaste mõtete seltsis olemine...

Miks küll juhtub nii?

Üks osa endast arvab, et on jõle tark ja tubli. Ja siis ei saa arugi, et selline lihtne asi, nagu oma mõtete pealtvaatamine, mitte nendega kaasa minemine, on juba läbitud arenguetapp...

Sellega on vist nii nagu Õnnegagi - Õnn on teekond, mitte sihtmärk.

Ikka ja jälle tuleb ennast kutsuda kohale,

kutsuda selgusesse ja maandatusse.

Kahtlused!?

Oh milleks küll?

Mõnikord on nad vajalikud ka, et raputada seda maailmapilti, mida me endile juba kindlaks oleme mõelnud. Mõnikord vihjavad nad sellele, et midagi vajab oma tähelepanu.... Kuid kahtlustel pole siiski täit Valgust sees. Nad on oma loomuse poolest nagu natuke trollid või kollid.

Sest kui on olemas Puhtus ja Valgus olukorras, aitab sellele keskendumine teada, mis on Õige. Siis pole vaja kahelda, on vaja tegutseda. Samamoodi ka olukordade ja otsuste tegemisega oma elus - tegelikult on eneses hääl ja teadmine, mismoodi tuleb asju edasi teha, mida valida. Ainult et see vaikne hääl saab üle hõigutud Kahtluste ja Mõtete poolt.

Illusioonid on värviliselt riietatud. Neil on vilkuvad neoonlaternad küljes ja nad tahavad täiega sinu tähelepanu saada. Kui nad on aru saanud, mis on sinu jaoks kõige kütkestavam või köitvam, võtavad nad selle vormi ja kutsuvad sind enesega kaasa.

Kas sa märkad seda?

Kas sa peatud ja vaatad ja otsustad, kas soovid nendele järgneda?

Ikka ja jälle antakse sulle ette hetki,

mil valid.

Kas valid juua puhast vett või võtad hoopis tummise kohvi?

Kas valid hingata või telekat vaadata?

Kas oled rahul selle hetkega, kus oled, või mõtled sellest, kus sa olla tahaks?

Niisama lihtne kui keeruline on valida Vaikust, Puhtust, Tühjust, Valgust ja Armastust. Seda viimast ihkame me kõige silmnähtavamalt, kuid seda on tegelikult kõige raskem enda lähedale lubada. Sest see küsib kõike, mis meil on, küsib Aus olema. Niiet tundub, et kaotame kõik, paljastame varjud, näitame oma haavatavust. Paradokside tee. Kuid Armastuse juurde saab ainult niimoodi. Kaotades me võidame.

Praegu ongi õige.

Sinu nina all on see hetk, millega sa tegeleda saad. Milles saad otsustada mõtted, mida mõelda. Saad valida oma keha poosi ja söödava toidu.

Vali,

kuni arvad, et sul on valikut.

Juraveski

2010-01-03T03:47:00.001+02:00

...ja siis viskad ikka hagu juurde, et paneks suurema tinnaga edasi...

mida jura teeb see veski? - ei saa patta panna!

Vaatame siin elu ja filme ja joome vett, Gentis, Belgiamaal. Leanaga.

Nüüd on aasta 2010. Hommikud äratavad mind meenutusega tegutsemisele. Tunne on hoopiski uus ja pärisem. Justkui lähemal on miskit, mida on oodatud.

Mis see küll on?
Kas näiteks see, et nüüd võib tegema hakata neid asju, millest idealistlikke pilte on kunagi kokku kleebitud? Või et siis on käes aeg kuldajas elamiseks, külluses suplemiseks?

Tundub, et selles elus on unustamise ja mäletamise aegu. Kuidagi "by default" käiks justkui "suureks kasvamise" juurde see, et toimub teatav uttu sattumine ja oma unistuste unustamine, kuna "reaalne" elu tundub tähtsam, suurem ja tõsisem, kui oleme valmis olnud. See, et elada edasi nii kui Pipi, väikesele väänikule mitte asu andes ja suureks eal ei kasudes, polegi midagi kerget. Hoopis tuleb end treenida ja ärkvele raputada jälle ja jälle. Miks tahab mingi uni vahest peale tulla ja juraveskid hakkavad kõigest jõust jahvatama lugusid, mille usume tõelisuseks? Me pead saavad täidetud muredest, toimetustest, plaanidest, rahamõtetest ja suhteprobleemidest - seal kõrval nagu polekski aega enam jutustada maid ja mägesid kokku sõbraga, kellega nüüdseks oleme jõudnud paari e-kirja vahetamiseni poolaasta jooksul. Seesama parim sõber ju olid kunagi sina,
kellega koos maailma vaadates tundus kõik nii võimalik,
kõik nii me eneste loodav ja ümber tehtav,
et ainult valgusel ja rõõmul ja avastustel selles ruumi on.

Nüüd on vaikinud südameluule, mis vaid mulle kord mõeldud sai. Kannel pole su sõrmi tundnud nii kaua.

Ja minulgi on nüüd teine armastus,
olen unustanud su puudutuste tunde,
saab õhuks sild,
millel tihti kohtusime.

Kas ongi elus vastu tulnud neid tundeid just sellepärast, et ühel päeval söandada neid mäletamast loobuda?
Kas see, mis jäi kord päriselt välja ütlemata ja elamata,
enam uut eluvõimalust ei saa?

Mina olen väänikupille süüa otsustanud.
Seepärast arvan,
et kõik on võimalik.
Ainult need asjad ei ole,
mida arvad, et ei ole.
Sellepärast ma sinu arvamise võtan meile reaalsuseks.
Sest näen küll ka kõike muud,
kuid see,
millel ise elada ei lase,
ei elagi.

Niikaua tuleb öelda tõde,
kuni see ära tuntakse. Nõnda ta selleks saab.

Juraveskeid jahvatab palju.
Igal ööl ja päeval ka.
Kas sul on ka oma?

2010-01-03T03:27:00.000+02:00

Ohverda parem olukord kui ole olukorra ohver.

Öelnud: Leana Vapper ööl Belgias maailmas

Saad Kergeks

2009-12-25T01:32:00.002+02:00

*

Kui vahest arvad, et oled kohal,

takkajärgi näed, et just siis algas su tee

veel suuremate vabaduste poole.

Just siis hakkasid enam olema ise

ja küsid endalt,

et kuidas varem teadsid üldse

midagi sa teha?

Nii tuleb uus praegune

ja uus minevik.

Jälle näha saad, kuis õpid ja

edasi liigud.

Häid ivasid võid kaasas kanda

ja kõik liig raske taak

lihtsalt unustada maha.

Nii oledki ühtäkki

kerge

kergemgi

veel

24/25 detsember 2009

Liigvalla

Kokandusalased Eriminutid - Mustikakook ja Põdrahautis

2009-12-03T09:47:00.001+02:00

Jordani sünnipäev 02.12.2009 liigutas palju vägesid ja kulmineerus parima peona mida kogetud.
Selleks puhuks vaaritasin mina ka.
Hommikul sõitsin rongiga Tartusse. Püüdsime selle raudussi kinni viimasel minutil, ema näitas oma osavat Rakke läbimist 100 km/h.
Tartus oli hommikul mul kohtumisaega poisiga, kes nüüd on suitsetama hakanud. Aga mina õnneks eriti ei arva selliste asjade kohta palju (mitte nii palju nagu enne), ma tean, mida mina teen ja teised olgu oma asjadega õnnelikud.

Igastahes, üks hetk astusin bussile Annelinna poole ja selleks ajaks olin kokku korjanud vajalikud viidad - saanud Mihkli käest nende kodu võtmed, instruktsioonid ja soovituse koerale viinerit osta. Nii saigi, et nurgapealsest burksiputkast bussi viimase peatuse juures lunastasin endale hapu koort ja minivinkusid. Koer ei tahtki mind süüa, muu liha kõlbas talle hästi. Võtmed passisid ka uksele pärast mõningast pusimist.

Oo! Terve köök on ette valmistatud mulle! Laud on kaetud kõikvõimalike koogivormide, küpsetuspaberi, suhkru, jahu, köögikombaini kasutusjuhendi, blenderi ja mikseriga. Jääb silma ka "Liharoad" raamat - mõtisklen, et milleks küll see, kui tulin kooki küpsetama...
Varsti saan teada - jäetud käekirjalise juhendi lõpuridadel on lakooniline teadaanne: "Külmkapis on palju põdraliha:)"

Hakkan aga pihta, koogiga. Neid teen kaks, ühe puhul kasutan nisujahu asemel riisijahu. Sest nisu ei haaku mu kehaga viimsel ajal kõige paremini. Tekitab sisemist kleepumistunnet natike. Aga tavalise nisuga tuleb ikka traditsioonilisem. Võib täisteranisujahuga proovida heas mõttes.

Mustika-mandlikook

Allikas: Kodukiri
Autor: Angeelika Kang
Rikkalikult mandleid sisaldav, väga mahlane, krõbeda piparkoogimaitselise põhjaga kook maitseb parim veidi jahtunult. Küpseta kas üks suurem kook või igale sööjale oma väiksed koogikesed nagu pildil.

Ligikaudu 8 portsjonile

Kogus		Koostis- ja maitseained
PÕHI
4	dl	Jahu
0.5	tl	Sool
2	tl	Kaneel (jahvatatud)
0.25	tl	Nelk
250	g	Mandlid (jahvatatud)
1.5	dl	Suhkur
250	g	Või
1	tk	Muna
KATE
400	g	Mustikad
3	tk	Muna
0.75	dl	Suhkur
2	dl	Hapukoor

Sega kausis omavahel jahu, sool, kaneel, nelk, mandlijahu ja suhkur. Näpi hulka pehme või ja muna. Sega ühtlaseks tainaks, keera toidukilesse ja pane 30 minutiks külmkappi.
Rulli 2/3 tainast võitatud 24 cm lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele (mina panin sõrmedega, litsusin taina laiaks, töötas küll! ja siis peale panin tainajupikesi, mis kergelt vajusid vedelasse hapukooresegusse). Kalla mustikad tainale. Sega hapukoor, suhkur ja munad ning kalla mustikatele. Kaunista kook ülejäänud tainast lõigatud peente ribadega, määri munaga
ja küpseta 180-kraadises ahjus 45 minutit.

~ palju võid on küll hea, aga riisijahuga variandis asendasin selle ka oliiviõli ja ghee ja natukese võiga - nii tunde järgi

~ kook tuleb üsna mahe

~ ei tasu peljata kui mustikad ja hapukoore-munasegu alguses liiga väiksese kogusena tundub - muna paisub ja täidab vormi ilusasti ära

~ piparkoogimaitseaine sobib ka hästi põhjataina sisse, jõulumaitset annab. üldiselt võib kaneeli-nelki rohkem panna, et oleks rohkem maitset

~ riisijahu variant tuleb muredam ja pudisevam

Sööjad kiitsid küll ja purudki pisteti pintslisse!

~*~

Koogiküpsetuse vahepeal hakkasin juba liha hakkima. Ilusat tumepunast põdraliha.

Pikantne Põdrahautis

Kogus		Koostis- ja maitseained
600	g	Kondita põdraliha
2	tk	Sibul
2	sl	Rasvaine
2	sl	(Veini)äädikas
5	dl	Lihapuljong
2	sl	Sojakaste (või 1 sl soola)
2	sl	Jahu
250	g	Kuivatatud aprikoosid (või hapukad õunad)
100	g	Mandlid

Valmistusaeg:
Valmistamisaeg u 30 minutit + u 45 minutit haudub kaane all.

Valmistusviis:

Lõika põdraliha väikesteks kuubikuteks, lisa hakitud sibulad ja pruunista pannil rasvaines.
Siis tõsta potti.
Lisa (veini)äädikas, lihapuljong ja sojakaste.
Hauta kaane all u 45 minutit.
Lisa vähese külma veega segatud jahu.
Kuumuta, lisa õhukesteks viiludeks lõigatud kuivatatud puuviljad ja keeda veel u 5 minutit.
Tükeldatud mandlid puista hautise pinnale.

Kommentaarid:

~ kasutasin ~900 g liha, selle kohta panin 2,5 supilusikatäit toiduäädikat, kuid takkajärgi ütleks, et see oli liiga palju.

~ sojakastme asemel kasutasin soola

~ äädika happesuse vastu võtlemiseks lisasin kastmesse umbes 4 supilusikatäit mett - see tegi asja aasia moodi magus-hapuks - heaks!

~ aprikooside asemel kasutasin jumbo rosinaid

~ mandlite asemel kasutasin india pähkleid ja mandleid läbisegi, natuke neid hautades, et nad pehmemad oleksid hamba all

~ jahu asemel kasutasin 2 supilusikatäit kartulitärklist - ilus läbipaistev sai!

Esimene metslooma liha kokkamine läks üllatavalt hästi! Esimene lihahautis on nüüd tehtud ja küllap kujuneb oma stiil peagi välja, kui ikka jätkub lihaisu, endal või lähikondlastel.

~*~

Huvitav on kirjutada hoopis millestki sellisest, mõnusalt maisest ja köögialasest. Film "Julie & Julia" seostub selle tundega, mis minus praegu elab.
Elu on üks virrvarr, kus ei tasu millegi kohta kindlat arvamust omada. Kõik võib muutuda.

Head hommikuti ärkamist!

Muutuste Aeg

2009-11-17T22:19:00.000+02:00

Süvene ja leia end.

One Day I Will Die

2009-11-16T15:51:00.000+02:00

"Say what you need to say."

I think I have never felt so strongly that yes, for sure, there will come a day, when I die. That a sight into a friends eye, will be the last one. All my life will be together in this moment. And then I am gone.

I heard that in Egypt when you wanted to get to the "afterworld" they asked two questions from you:
1. Have you find joy in your life?
2. Have you created joy into somebodies life?

In those moments in my life where I do not know what to do next, where to go, where is my home and how am I supposed to life my life?.. I see now that this confusion is so useless. I am alive.
There is nothing I am supposed to do.
There is all I can do.
And when I think what I would like to do in my life, before I die,
I feel I will find something.

I am cleaning my room, my childhood room, my past... and sometimes when I still want to hold on to something which is actually over for me.., but some emotional attachment is still there... I see now, that when I die, it will all be gone anyways!
What I will remember, I will remember.
That's all.

I am impressed by this movie "The Bucket List".
Watch it if you find it.
And maybe create your own Bucket List.

Haapsalus tagasi

2009-11-08T20:05:00.000+02:00

Loodus laotab oma õied

ka üle kõige koledama

inimloodu.

See on ta loomus.

Marja-punased viirpuud

laguneva maja ümber,

külmkapp koltunud rohul.

Küll on hea, et

kaob.

Olen siin.

Olen siin kuhu mu jõud on mind toonud.

Saarte silmapiir,

ei lumiseid tippe,

ei tõuse-mõõnasid.

Ometi siin, jälle siin,

valgete luikede koduvees,

hall taevas ja punased

viirpuumarjad.

Trööstitusest tõuseb elu

tasakaal.

Vaikus rahusadamas,

kajakate kriiskav elu

mu muusikaks.

Vees on kõik hallus kokku.

Haapsalu

8. november 2009

See võttis kuu,

et jõuda sinna

kuhu tahtsin minna.

Ei otse ma läind,

vaid ikka ringiga.

Et kaarjas kurv mind

vahepeal painutaks.

Footsteps on the Earth

2009-11-03T23:50:00.000+02:00

Uus Päev~

2009-11-03T12:36:00.000+02:00

Vaatan oma elule otsa.
Endale.
Ja enam ei saa vaadata mööda paikadest, mis varem kahe silma vahele jäid. Kolmas silm hakkas ka nägema.

Olen lennanud, unistanud ja triivinud paikadesse, kaugele ja lähedale, otsinud võimalust elada vabalt, elada hetkes, minna kaasa tuulega, hingata unistustes.
Mida olen ma leidnud?
Seda, et ükskõik kui kaugele millestki minna, ei saa endast ära minna. Ses elus Maa peal.

Mind on hirmutanud materiaalsus. Kui hakkasin nägema, et inimesed on vangis oma tegemistes, töödes ja kohustustes, muredes ja rollides, ei suutnud ma näha end ses süsteemis tegutsemas. Sellepärast asusingi midagi muud otsima.

Jah, palju on selliseid otsijaid nagu mina. Eriti Eestimaa piiridest väljaspool. Kogu maailm on praegu natuke katki, osade vaatajate silmades.

Nüüd ma maandusin Eestisse. Ja maandun Elusse.
Ja taipan, vaadates ja kuulates oma keskkoolikaaslasi, kel on autod ja majad ja magistrikraadid ja tööd..., kes igatsevad minu vabadust, aga kes mu laulu peale kuulamise ajal vaikivad, pärast käiavad edasi sama lugu. Miks? Sest nad ei julge midagi öelda.
Mina polegi kurb sellepärast, et nad nii teevad.
Võibolla ainult natuke, sest olen niimoodi harjunud.

Aga mul on neiltki õppida,
neilt, kes on osanud selles maises reaalsuses oma elukoha ja toidu eest hoolt kanda. Nad ei ole enam vanematest sõltuvad, nad teavad, mis nende järgmise kuu jooksul juhtub...

Mõistatan, et kas siis tasakaal ongi "minu" ja "nende" maailma vahel?
Vaimu ja keha ühendamine. Vahemehed on kadunud. Enam ei olegi põgeneda. Olen jooksnud küll.

Parema ja vasaku ajupoolkera vaheline koostöö on oluline. Maa peal, eriti Eestis, tuleb tuba soe hoida.
Tahan kasutada oma ajupotentsiaali, mõistmist, füüsikat ja matemaatikat, bioloogiat ja ookeaniarmastust. Ja sellega koos laulda, harjutada ja luua.
Ilusas kohas soovin elada, et saab kuulda lainetuse häält kui välja minna. Tubades on puhtust ja valgust.

Manifestatsioon. Sellega on nüüd nii, et toimib küll, rutemgi kui varem. Ainult et vastutus kaasneb ka sellega, sest manifesteerub kõik, mida Universumilt küsida. Siis ei saa enam segaduses olla, muidu manifesteerub segadus :)

Maale maandumine - minu jaoks on sellel kõigel nüüd hoopis uus tähendus. Siiani pole ikka paljudest maistest asjadest aru saanud ja kõige selle avastamine on väga põnev! Ja omamoodi on ka tagasipöördumine oma lapsepõlve, hetke, mil oskasin mängida ja unistada, joosta ja lennata samal ajal.

Nüüd siis edasi,
üks samm ja unistus korraga.

Kuuled, ärkad

2009-10-21T16:52:00.000+03:00

Kollased on puude kuued,
hallina taevas näib.
Ma vaikin sinu juures,
sõnu öelda ei täi.
Arvan, et polegi ses vahet,
on mis on ja on.
Ja sõnu mõista polegi mõtet.
Kui,
siis ainult tunda
südameis mis on tõde.

Niikaua kui südamed
rääkida ei oska,
tuleb oodata.
Siis sellestki tegevusest
minna lasta.

Sest ka magades me hingame,
küll ei näe ega kuule.
Igaüks saab ärgata
kui vaid tahab märgata.

Kas kuuled?
Kas kuuled?

Ma ütlen headaega.
On aeg kodutöiks,
on aeg omadega oluks.

See ongi elu,
mida oled iga
hinge tõmme.

Päris Maalane

2009-10-21T16:48:00.000+03:00

Tere Päris Maalane.

Tulin siia kohtuma

sellega, mida arvan olevat tõeline.

Selleks on mustrid ja müüdid

ajast,

mil inimeste südamed

kuulasid Taevast ja Maad.

Elades loominguga ühes looduses,

looduna loodu olles,

üks ja seesama.

Me oleme ikka, ma tean,

sest ükskord nägin vilksatust

nii selget - see on.

Jah on.

Isegi nähtut ei usu,

nägijast kõik sõltub.

Sinu jaoks pole kuid,

mulle on.

Taasleidmine

2009-09-12T21:30:00.002+03:00

Elu lainetab, tõuseb ja mõõnab.
Tuleb unustus, vaim vaid mäletab
ja juhatab sind läbi
varjude maa.

Oled valguse kandja ja andja,
su teeks on tõusta taas,
enda selguse kristalli,
leida see, mida juba tead.

Lubadus. Promise.

2009-09-11T08:04:00.005+03:00

"In The Midnight Hour" by Roy Tabora
(www.shafferfineart.com)

Luban enesel hingata kõhtu,
sirutada selg
ja naeratada võõrale.

Luban enesel jääda magama
keset päeva ja valgust
ja vaadata unenägusid.

Luban enesel loobuda soovist
teada mis saab mu elust,
kuhu sean sammud.

Luban enesel usaldada küllust,
elu ja universumi lahket loomust
andmaks mulle seda mida vaja.

Luban enesel vastu võtta,
asjadel tulla minuni
rahu ja tänuga.

Luban enesel tunda lainetust,
tõuse ja mõõnasid
elu ookeanis.

Luban enesel olla tundlik,
võta aega et vaadelda
ja olla erapooletu.

Luban enesel süüdata küünal
ja mitte koristada segadus,
olla väsinud.

Luban enesel uskuda
Armastusse, Valgusse ja Tähtedesse.
Me oleme Üks.

*

I allow myself to breath to the belly,
straighten my back
and smile to a stranger.

I allow myself to fell asleep
in the middle of the day
and see dreams.

I allow myself to give up wish
to know what will happen with my life,
where my path takes me.

I allow myself to trust the abundance,
life and kindness of the Universe
to give me what I need.

I allow myself to accept,
to let things come to me
with peace and gratitude.

I allow myself to feel the waves,
lows and highs of the tides
in the ocean of life.

I allow myself to be sensitive,
to take time to observe
and be objective.

I allow myself to light a candle
and not to clean the mess,
to be tired.

I allow myself to believe in
Love, Light and Stars.
We are One.

Täiskuu ja Vanaisa Tuli

2009-09-05T00:06:00.004+03:00

Puhastusin eile, toidust ja veest. Sain tühjaks, et kuulda, et lubada sisse.

Päikeseloojangul süütasime tule, mis jäi põlema hommikuni. Istusime ümber, viis inimest, kes otsustasid paastuda, osad sellepärast, et nii on neile juhatatud Vanaisa Tule poolt, teised sellepärast, et nende süda kutsus. Pühendumine ja ühendumine. Sacred Fire Community.

Mina kohtusin Elysega päev enne, juhuslikult teel. Ta rääkis sellest ja mina teadsin, et tahan paastuda, et see on see, mida palusin oma teele just nüüd.

Kaheteistkümnest kaheni me vaikisime ümber lõkke. Vanaisa Tuli rääkis mulle minu teest. Sellest et kui lähen Eestimaale, saan selgemat sotti ja vaatlust. Ja sellest, et olen õigest kohas ja mu tee hargneb mulle selgeks kui valin sellel astuda. Plant Spirit Medicine on olemas. See on ühendus hiina traditsiooni arusaamast Viie Elemendi kohta ja siis Taimede, Loodusega suhtlemisest ja hingeilmadega ühenduses olemisest. Ja seda saab õppida Inglismaal.
Mu tee on olla teel veel mõnda aega.
Kohtuda taas nendega, kellega on vaja kohtuda.
Ja julgeda valida alati endale kõrgeimat.
Öelda headaega.
Ja öelda tere.
Kõik langeb paika.

Järmisel oktoobril olen Mehhikos, pulmas.
Tiigri aasta tuleb varsti.
Tulevärk ja suured jõud. Ja minu Tiiger ärkab ülesse.

Olles tagasi tavailmas, teiste inimeste seas, ... ohjeekim, maailm on ikka nii vastuoluline ja ma küsin eneselt, miks on mul vaja seda kogeda ja miks olen valinud selle sees olla ja et kas ma üldse oskan valida?
Olen paljude maailmade vahel,
ühenduslüli ja kommunikatsioon,
vahest on seda raske elada - olla oma kõrgeimas väljenduses ja osavalt laveerida kõige selle sees. Vahest tahan lihtsalt üles ütelda kõik kohustused ja lubadused ja mõtted endas ja nuusutada kollase seedri aroomi.

Ikka edasi ja edasi,
ei sammukesti tagasi!

Nii rääkis Tigu, Tammetõru Seiklustes.
Kriuksuva häälega.
Küllap tal on õigus.

Juurte Jaks

2009-08-23T03:08:00.004+03:00

Eesti keeles kirjutamine on saanud südameasjaks. Ja see koht on jäänud südamekohaks. Nõnda tundub, et kui end jagada on soov keeles helisevas, siis kirjutan siia. Semiluuto loob end inglise keeles tihti, et saaksid mõista ka need, kel pole olnud juhust sündida Eestimaal.
See on ikka suur juhus ja valik.

Taipasin täna, kuidas eestlased on alati olnud maarahvas. Kuidas meie ajalukku on tulnud lossid ja kõrglassi maneerid kusagilt mujalt. Sakslastelt ja taanlastelt, kusagilt Euroopa südamest. Meie loomus on pigem olnud paganlik ja pärismaallane. Siis ühtäkki hakkasime arvama, et vajame teist identiteeti, et on tore olla riieteis ja uskumustes, mis tulid teistelt. Aja käik ja kulg.

Ja nüüd on meil võimalus leida üles see, mis on kusagil sügaval ikka olemas. Mina tajun seda, olles eemal kodumaast. Ma tean nüüd, et indiaanlaste teadmised siit on samad, mis meie tarkade tajumised iidsel Eestimaal. Aestide maal.

See, mis maailmas praegu toimub, on segadusseajav ja tormiline. Palju illusioone ja ringi lehvimist. Väärtused ei tundu vahest väärtuslikud ja inimesed tunnevad end üksi ja õnnetutena.
Ometi pole see kõik, mis on.
Valgus on alati valgus.
Ja meil on alati valik valida see rada. Valgus Teel.
Meeleselgus. Meelerahu.
Pärast tormi tuleb vaikus.
Kuula vaikust tormis ja oled ise Rahu.

Ava silmad taevasse.
Aja juured maasse.

Sõber kirjutas nii:

*

Tulevik sai läbi

möödus... hetk vaid jäi

Olevik viis häbi

Rõõm jah rõõm vaid jäi

Loobusime kõigest

kõigest mis on püha

aga teie tormake

hukatusse üha

Tulevik jääb tulemata

Olevik jääb olemata

Minevik jääb minemata

Kui mõistmine jääb mõistmata

*
Riho Jaanuska

Imetlen Sind, Imetlen End

2009-08-20T12:17:00.002+03:00

Imetlen Sind

Urmas Alender

Aastad jätnud meisse kustumatuid jälgi,
elu oma soodu õnn ja valu koos,
kui ma varem polnud sinu käike jälgind,
praegu olen Sinu imetluse hoos.
Imetlen Sind minu tüdruk, mu haldjas, mu naine, imetlen Sind minu igatsus maine,
imetlen Sind minu tüdruk, mu haldjas, mu naine, imetlen Sind, minu naine.

Võivad teed meid kui ka vahest lahku viia,
ikka tagasi mind kannab eluhoog.
Tulen nagu kunagi, jään alatiseks siia,
nagu maadki igavesti hälliv vetevoog.
Imetlen Sind minu tüdruk, mu haldjas, mu naine, imetlen Sind minu igatsus maine,
imetlen Sind minu tüdruk, mu haldjas, mu naine, imetlen Sind, minu naine.

~ vahest vaja on imetleda seda

mida igal päeval hingad~

2009-08-15T23:51:00.002+03:00

ah et see ongi siis valu
mida puu tunneb
kui juured pole enam mullas

tuleb end rebida lahti
vaimustuda pilvist
ja teada siis
et kodu on maal

on synnipaik ja tunne
mis seob ja tarkust annab

kannavad eemale tuuled
sosinad m88dunud eludest
yhendused ja seosed

see elu on see elu
on oma lugu laulda
keeles
mida emalt 6ppisin

resonants ja j6ud
yhenduda tuleb

n2ha eemalt
et teada mis on mis

.

vabadus valida
unistused elama
vormidega m2ngida
sygavalt hingata

.

Music on the Road

2009-08-14T00:12:00.002+03:00

I love the smell of early morning
ferry leaving from a small island.
People saying "Hello!"
while meeting on the sunny stairs.

Fog is around
water is blue,
mountaintops raise above
and small plain makes it's way
out of the misty clouds.

Oh, this sight I'll remember
no need to take any photos.
It's time to go, cause we are there
and road goes with the friends.

Strangers or lovers, it's all the same
sharing this life on Earth.
We all wanna feel cared and held,
so I'll better start to listen.

Step out from your lonely sadness,
see I'm feeling too, with you.
Join the hands over the borders,
over time and space ~ we are here.

I am your sister and you are my brother
lets walk together.
Now it is time to sing and see
to share and feel free.

11. august 2009
From Quadra to Campbell River, Vancouver Island.
With Jessie, Wilson, Alex, Jenna, Cedar and others.

It is a Song
.

Laul vabadest hobustest ja suurest Kuust

2009-08-05T07:51:00.002+03:00

See laul, vabadusest ja suvest, mittemuretsemisest ja elamisest nii nagu hing ihaldab - see on midagi, mis mu mõtteis ja hinges on olnud viimasel ajal.
Metsikus mu sees selle lauluga, nii ütles Alar kunagi, kui jagasin seda lugu temaga.
Tõsi see on.
Ja kui pärast veetmist viis päeva metsikul saarel koos rootslastega, Emily ema ja nõbu kylas tal, ütlesid nad mulle, et olen kui Röövlitütar Ronja. See puudutas mind. Nägin ennast, kedagi, kellest olen unistanud ja kelleks olen sirgunud ja sirgun üha edasi. Taipasin, et olen jah selline uitaja, üksi mineja sinna kuhu süda kutsub, uurides puid, linde, surnud merilõvisid ja vaadates andunult lõpmatut silmapiiri Vaikses Ookeanis. See ongi minu unistus. Ja ma elan seda.
Ei ole veel mul kodu, kuhu lähen oma sirgeselgse hingekaaslasega, kel vibu õlal,
kuid kasvab mu ümber ring,
inimesed hoidmas teineteisel käest,
südamed tuksumas ühes rütmis,
vaimuilmas ühendus ja jagamine ~

oleme teineteise toetus ja inspiratsioon,
muusika ja joovastus.
Ja kasvame oma elude sisse,
joondusesse keha, meele ja vaimuga.
Keha eest õpime hoolt kandma, meelt õpime jälgima ja juhtima. Ja vaim on. Teda ei pea õpetama. Teda tuleb kuulata.

Ükskord on mul kodu,
okkaliste puude vahel,
mere kaldal,
tuule eest kaitstud ja tuultele ka valla,
salaradade ja jõgede jahedaveelisusega,
huntide ja karude kohalolu tundega,
tuul puhumas läänest,
päike loojumas värviliselt,
tõusmas uue päevaga ~
on avarust seda näha ja tundma õppida,
iga päev.
Ja lainete laul meditatsiooniks.

Mu kodu on selleks, et oleks ruumi ilmas,
et saaksid tulla Sina,
puhata sellest, mis väsitab,
tajuda kuidas saab,
inspireeruda, vaimustuda
ja oma kodu minna looma,
südamed ühendunud ühises ükskõiksuses.
Ilmas.

Kas siin või seal,
ma veel ei tea.
Läänekallas on mu kodu.

Sõnade lainetus eesti keeles
liigutab mu meeli,
pühadus ja põhjalikkus,
sügavus ja mitmeilmalisus.
Tänan Maa,
kus olen sündinud Sind,
et oskan kõneleda,
luua keeles nii sujuvas.
Raskes, nad ütlevad,
kes pole selles sündinud.
Jah.
Eks kõik see, mida me pole õppinud,
tundub raske me meeltele.
Ja see tähendab,
et tuleb unustada, mis tähendab raskus.
Raskus on vaid miskit,
mida tõsta saad,
kui jõudu kogud.
Ja Jõud suudab liigutada kõike.

Niiet,
kogu Jõudu,
oma elamise sees.
Leia tegemised,
mis panevad särama su silmad.
Korista tuba ja mine õue,
lageda taeva ja tähtede alla.
Kuu on kohe Täis.
Hea aeg
öösiti mitte magada.

~

Mu Armastus

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~ )'(

Jah elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.

Refrään:
Vaba kui lind kui metsik hobune
Vaba kui lind kui metsik hobune

Ja vabalt võid joosta kui tahad
Ja luba ei pea saama kelleltki
nii metsas ja mäel oled vaba
Kui suvi käes, suland talve kilp

Refrään.

Suvi suvi ootasin sind kaua
Päiksest vihmast vikerkaarest laulan
:,: Soojust värve rõõmu vabadust.
Soojust värve rõõmu vabadust. :,:

Jah elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei pea kellestki.

Refrään.

Suvi suvi ootasin sind kaua
Päiksest vihmast vikerkaarest laulan
:,: Soojust värve rõõmu vabadust.
Soojust värve rõõmu vabadust. :,:

Vaba kui lind, kui metsik hobune!

2009-08-03T07:36:00.000+03:00

24 ja 24

2009-07-25T07:42:00.002+03:00

M6ned numbrid on erilised selle elu sees. M6nega tunned kaasa, on harmoonia, on helisemine. Ja see v6ib tunduda igasugune, vahest enesele segane, sest pole veel tarkust, kuidas j2lgida ja kuulata, vaikida ja lasta lainetel oma loksumist liikuda.

Jooksin m88da 8ist t2navat alla ookeanini. N2gin oma varju, juuksed lehvimas, lippamas paljajalu ja 88riietes, mida polnud palju. 88 kylm ei teinud midagi, soe sees.
Lained. T6us.
Teadsin, et on hetk, kus astuda vette. Riided puule, varbad m2rja mere sisse. Kylm. Oh, kylm. Ja sellest pole miskit, on karastus. On Elu.
Kolm korda kykitasin.
Siis aitas,
tulin v2lja.
Istusin 88s,
alasti puul. Linnatuled seal eemal. Yhtki autot teel, yhtki liikujat.
Mina.
Tuul. Lained.
Ja sinu synnip2ev. Seal yle mere, kus p2ike juba 2rkab. Minul 88 ja sinul p2ev. Yhendus yle maa.
Seesama Maa.
Eriline 88.
Eriline Elu.

Mis mystika. Nii palju teadmatut. H22led ja tunded enda sees, yhendus. Mis see?
Nii kaob aeg ja ruum.
K6ik on yks. Yks on k6ik.
Kuulata eneses seda, mis nii vaikselt sosistab. H22l pea kuulmatu.
H22l h22letu.
Aimdus vaid.
Ja on koos minevik. Tulevik. Olevik.
Seesama Praegu.
Olen uneilmades ja muinasjuttudes sammuja,
leides hetki, mis salap2rased, 6rnad, sulelised...

Kuulan.
Ootan sind,
kuulaja.

V6tab laine mu m6tted ja igatsused.
On see, mis on.
Siin ja praegu.

~

Desire For A Lasting Love

2009-07-10T02:29:00.003+03:00

Guitar is entering into my world now, more and more. My fingers learn new positions and new sounds start their life through me. This is what happened today - those words asked for a melody. And it came, with simplicity and ease. "Earth Medicine" book gave those words one day.

Is there a love so enduring,
It can pass the tests of the years?
Is there a heart so forgiving,
It can heal beyond the tears?

Can there be a lover who
Is willing to embrace
The trials and the passion
With an equal grace?

Every heart has these questions,
Every human feels these fears.
Respect, trust, and intimacy,
Wanting a love we can revere.

Will it be a lasting love?
Or will it fade with the years?
That potential lies within us,
If our hearts will persevere.

I am grateful to the World who offers us all those opportunities - to write, to sing, to be alive in all that!

Unest Ärkamine

2009-07-10T01:56:00.003+03:00

Ärkab päev mu sisse tasa
Öö ilmadest saavad ulmad,
mis lipsavad märkamatult tagasi
sinna kus on nende pesa.

Mulle jääb päev, valguse aeg,
et vaadata ringi ja leida ase,
kus hea jälle uneilmasi kiigata,
inglid ülal ja tekk soojuseks.

Oh, Isa, mu armas Isa,
nägin sinu sõnu ja mõtteid ~
millal hakkab su süda selgelt rääkima,
et poleks vaja mul ebasiirusest haavuda?

Su käed ja tiigri loomus ~
minu mees kannab ka suuri käsi
ja on osav ja tugev nagu sina.
Siis kutsun sind pulma
ja teist saavad head sõbrad.

Ja me lähme seilame meresid,
lauldes maailma laule.
Armastus on kogu Maal.
Loob, liigub ja lehvitab.

22. juuni 2009
Victoria

Women in Dreams

2009-07-07T01:49:00.005+03:00

Wolves and Women have much in common.
Both share a wild spirit.
Women and Wolves are instinctual creatures,
able to sense the unseen.
They are loyal, protective of their packs and of their pups.
They are wild and beautiful.
Both have been hunted & captured.
Even in captivity, one can see in the eyes of a Woman,
or a Wolf,
the longing to run free,
and the determination that should the opportunity arise,
Whoosh,
they will be gone...

To the Men Who Wish to Tame Us,
Silverfawn

New Full Moon Time

2009-07-06T12:37:00.001+03:00

Come and speak to me
even if I say no.
Do not believe my words,
just see the truth in my eyes.

Full Moon

2009-06-08T21:11:00.003+03:00

Full Moon
calling you outside
from your inside

Full Moon
makes you wonder
what's there
on the other side

Full Moon
tonight
shines so bright
this is light

Full Moon
this is your insight
this is your love and light
this is tonight's delight
this is
Full Moon

Full Moon
moves you outside
moves you inside
touches your soul tonight

Full Moon
you are my love tonight
you are my passion
you guide me light

Light that's inside
Light that's outside
Light that is here
Light that
is
.

7th of June
Victoria, BC

You come and hug me

2009-06-08T00:32:00.002+03:00

You come to me
you give a hug
It seems as we know
what is here
in this moment
what is real

But there's more than
we know
we feel the worlds
unseen, untold

Just nobody knows
there's else to do
there's more
more, not less ~
so you guess

I have a feeling
that better less ~
it gives some space
to meet
to share
to love the life

6th of June,
Victoria, BC

K6rvalmaja Sina

2009-06-08T00:29:00.002+03:00

Uksest aken saab
akna taga on taevas
on teine maja
on m6tete vaevas
seal nende elude pead

Ma puhun tuult
oma suust
aknast v2lja
selle k6rva
kes kuulab tasa
k6rvalmajas

Sest ta ei jaksa
enam raadiot kuulda
ei taha enam telkut n2ha
tahab 2rgata
kuid ei tea vast

Ja sellep2rast ma sosistan Talle

*

6. juuni 2009
Victoria, Vancouver Island, Canada

Kui korras on k88k...

2009-06-06T06:01:00.002+03:00

Mida toovad mulle need p2evad - koristamist!
Jah, ma pesen n6usid kohas, kuhu tekib neid kui seeni peale vihma. Ma pyhin p6randat ja teen syyagi... Ja liigutan v2ikseid asju siia ja sinna, et tunne oleks parem.
Koristamine on ilus. On nii ilus, et oleks vaja teist s6na kui seda on "koristamine" - paras korisev s6na. Aga see tegevus on hoopis midagi muud, on pigem puhastamine.
Jah, puhastamine.
Ja nagu Tyler mind kutsus - Miss Clean.
M2letan, kui mu ema ytles, et ta tahaks n2ha, mismoodi ma suures r2pahunnikus elan yhel p2eval, arvates, et kuna mu toa segadusaste oli suurem kui tema limiidid ette n2gid.
Ometi, selles elus, mida yksinda ilmas vastu v6tan, on toimumas hoopis midagi muud. Mina olen see, kes toob puhtust ja selgust tubadesse ja inimeste eludesse.

See on midagi v2ikest, ometi suurt. On nii, et selle maja peremeespoiss ytles, et v6in siin elada niikaua kui tahan, olles hea kylaline. Olles mina.
Kiitust on vahest raske vastu v6tta. Aga luban sellelgi olla.

M2rkan ja kuulan, kuis inimestel on nii erinevad arvamused ja nad tahavad, et need saaksid t6estatud ja heaks kiidetud. Ja kellestki teisest r22kimine, tema kohta pildi loomine, tema elutee "paikar22kimine" ja p6hjenduste leidmine, miks ta niimoodi k2itub ja on... Nyyd n2en seda k6rvalt ja taipan, et see pole see, mismoodi mina elan. Olen ometi elanud.
Kuid see on tee, kus pole selgust.
Saab toetuda ainult enese sisetundele ja tajumusele. Ja kui keegi teine ytleb midagi kellegi kohta, siis on parem j22da neutraalseks, kuulata ja t2hele panna, kuid inimesega kohtuda siiralt ja ausalt ja sydamest sydamesse, ilma midagi teadmata. Puhtalt ja kergelt.

Kohtusin nende kahe poisiga, kes l2hevad Vancouverist p6hja poole 100ks p2evaks metsadesse, sinna olema ja filmi looma, spirituaalseist otsinguist ja leidmistest, sirgumistest ja suhtlemistest.
Neil on oma arvamine sellest loost, neis on palju loogikat ja arutlust. Vahest nii palju, et mul oli neid raske kuulata. Aga mu syda m6istis ja jagas ja leidsin yhist tajumist nendega, hoolimata vastuolulisusest v2ljaspool, vastuoludest teiste inimestega, kellega ka yhistes ruumides praegu viibin.
Neil tekkis huvi selle vastu, mida mina 6ppinud olen, kehameele koolist ja kogemuste ja lihtsuse kaudu 6ppimisest. Tundsin siirust ja jagamist. Minu osa on olla erapooletu, olla olemas nende jaoks, kelle jaoks olen olemas, olla hoolimata arvamustest ja suhtumistest. Suhelda k6igiga.

Inimesed on ilusasti erinevad.
Ja neil k6igil on 6igus olla, olla kuulatud ja armastatud.
Syda avaneb ja laieneb ja minu suu j22b yha tasasemaks - praegu on kuulamiste aeg. Ja siis, kui on vaja, siis lasen s6nu ilma, vahest teen m6ne karje ventiilist v2lja, vahest laulan k6vemini kui varem olen julgenud.

Valge taevas on praegu sinine.
On heal6hnaline siin.
Ja l6hnad on need, mis on nii ilusad, on n2htamatud ja salap2rased. Ma nuusutan ilma, lilli ja puid. Taimed on maagilised.

Just siin, kus olen, ongi elu.
T2na j2lle taipasin, et olen just 6iges kohas. Lihtne nii ongi.
L2ksin Hiina Meditsiini kooli t2na taas. Valge sulg lehvis mu teel, kui otsisin kooli. Siis teadsin, et olen 6igel rajal.
Nad andsid mulle mungoa suppi, mis puhastab ja rahustab. Kuulasin, kuidas inimese symptomeid avastati, p6hjuseid leiti, punkte otsiti, millega ravida ja taimi, mis aitavad.
N6elu pandi tydruku sisse 6pilaste poolt.
Ja minu sees voolasid pisarad, tundsin,
kuidas mul tuleb ravida, kuidas millegip2rast, m6istusevastaselt vahest, on mul vaja seda 6ppida. Loogika siin ei toimi. Ma ei tea miks mind see huvitab v6i mis selles on,
see on justkui elu kusagilt aegadest, v6i on see hoopis see elu? Ja on indiaanlaseteadmised, mis mind kutsuvad samuti. Kuid neil k6igil on vast oma aeg ja osa.
Ja millegip2rast olen kuulamas just selles koolis, tunnen ennast kui kusagil, kus mul tuleb olla, kus on tuttav. Ja kuidas inimesed on minuga lahked ja m2rke kohtan inglitelt. Kuigi m6istus r22gib, et see on natuke vast v6imatu, sest nii palju raha on mul vaja leida. Ja kas ma julgen v6tta vastu otsust pyhendada end m6neks aastaks siia, v6tta vastu katsumused, teha viisa, leida elukoht ja mingi t88tamine.
Mu sees on v6bin-v2rinaid, on uskumatut 2ratundmist.
Seda on raske uskudagi.
Andku maailm mulle vastuseid,
olen kuulaja.

Kuulaja.

Leiulaul

2009-05-21T01:20:00.003+03:00

Sea purjed ja taevasse lenda

j2ta maha k6ik peale enda

Luba tuulel kanda end sinna

kuhu hing tahtiski minna

Mis sealt leiad on tuttav kuid uus

uued m6tted ja keeledki suus

Tunned 2ra, mis sulle on oma

tuleb vastu su kehale koda

Astud siia nyyd kohale teedeltl

eiad rahu oma meelest

Saad vaadata lendavaid linde

oma sees oledki kindel

Tule siia mu s6ber ja n2e

ma ulatan sulle k2e

Leidsin selle mis uneilmas -

nyyd on see minugi silmas

Siin on vesi ja m2ed ja tuuled

taevaste sosinat kuuled

Maa 6itseb ja kannab

magusaid vilju sul annab

Refr. Tule-tule

ole-ole

astu unistusse

Hele-hele

ilu-ilu

hinga elu sisse

Vancouver,

synnip2eval kui olen 23,

p2ikeses

See on Laul

Elu Haldjateil

2009-05-20T18:31:00.001+03:00

Ait2h Leana

Mont Royal ja kohtumine kreeklasega

2009-05-16T03:43:00.003+03:00

Astusin v2lja ruumist,
kust vastuseid ei saanud.

Sirelite l6hn ja 6nne6is
n2itasid teed m2ele, rohelusse.

Kui j6udsin pargi kanti
m88dus minust poiss,
vaatsin ilma ja tema peatus -
kysis kas 6lu soovin juua.

Vastasin "ei" - ta korra kohmetus,
kuid kaasa jalutasin ja
jutt jooksma hakkas.

Metsas kivil, rahu ymber,
ta on Kreekast, 6pib 2ri,
huviga kuulab, mis mul on kosta -
tydruk, kuis nii saad!?
tee sest raamat, ole hea!

Tal vaja minna, rutt ju kutsub,
n2e on elu, oleme kohtund,
elu muutus, elu juhtus.
"Helistad, siin on mu number,
kalapoes ma homme t88tan."

Astun m2kke m88da rada,
valin vaikse,
seal kus naine
istub eemal.

Oo, mis rahu!
Nii suur ja ere
on ta peatutt ja terav nokk.
R2hn.

Kohalolu kingitus,
tasa teda hooman.
Meid sai kolm, kes ime n2gid
ja r66m silmis hingi yhendab.

Need valged lilled on kui luul -
n6nda s6nas naine,
juuksed valged.

"Meil vaid silmad avada tuleb,
kingitus see hetk siin elu rypes."

Kuulen kr6binat
kuis uus elu t2rkab
vanade lehtede vahelt v2lja.

Tasa sosistab see loodus,
tasa kuulad,
siis sa kuuled.

Ruumi kingib, kodu on -
me ema Maa,
me isa Taevas.

P2ike kullana on valge,
hingan 6hku,
ja putukas kuldselt p2rlendab.

15. mai 2009
Mont Royal park ja m2gi Montrealis

Oma Teel

2009-05-15T16:39:00.003+03:00

K6nnin ja kevadetuul
lubab juustel lennata,
suled kaasa h6ljuvad.

M88duvad n2od ja elud
nende sees.
Silmade ookeani
lainete taga
vaid vilksamisi aimdub.

Astun yksi,
astun k6igiga koos -
kylje pealt n2eb,
et on liikumine elus.

Naine astub k6rvale,
et see sulg ta juurde ei puutuks.
Mina peatun, valge ebe
mu people maandub.

T2nan ilm,
inglisilm,
luban lendu selle hea -
vana mees oma n2ole
naeratuse lubas.

14. mai 2009
Montreal

2009-05-15T05:13:00.003+03:00

The west wind comes
and takes away my pride
the west wind comes
and blows away my lies

I go to the west
following the sun
to the other side of the world
it is this side now
all one
one circle we have

I am alone -
as I born as I die
the strength comes in
when I inhale
past goes behind
as I exhale

Endless circulation
until there is this body
to live in

My breath is the wind
white wind
my guide

I touch you
gently and brightly
I bring you the
freshness of the North
I warm you
with the sun of the South

Come as you are
just step into the wind
and we meet
we are together

14th of May
Montreal

Kurb6nnelik

2009-05-13T17:09:00.003+03:00

Olen tyhjuses, millesse elu mind juhatas praegu.
Ei ole plaane.
On minnalaskmine.
On palve.

K6ik ihad (desire) tuleb minna lasta, need ei vii kuhugi. Siis kui loobuda, siis on ruumi universumi tuulel siseneda, kyllust ja 6nnistust kohale tuua. Yhenduda.

Mu elu raskeim katsumus see, kui peatasin pisarad, peatasin n6rkuse seal piiril, mis mu teed muutis. Ainult usaldada seda, mis ON. Pole vaja v6idelda, t6estada neile, kes elavad teistmoodi. S6nad ei selgita, kui syda ei kuula.

Ait2h Ilmale,
Elule, et nii on, nagu on.

Ring on t2is. Syndimise aeg on l2hedal.
Uus spiraal.

Synd tuleb ikka pimedast,
Universumi l6putusest.

*

Yllatav huvi

2009-05-08T06:20:00.003+03:00

Concordia Ylikooli raamatukogu Montrealis.

Miski kihk lykkas mind riiulite vahele sahisema, raamatute vahele tuhlama, otsima, leidma.
Atlantis.
Lemuuria.
Tamilid - jah, needsamad, keda praegu Sri Lankas tapetakse, tunduvad olevat kunagised Lemuuria elanikud. Nende keel pidavat olema vanem kui sanskrit. Et kas neid tapetakse sellep2rast, et nad 2kki teavad veel midagi...?
Finno-ugri kultuur. Keel.
Eesti keele juured.
Eestlaste juured.
First Nations - Ameerika p2rismaalased.

Jaa,
ma katsin laua raamatutega ja vaatasin sisse sinna, kus huvitav tundus.
Ma yhendusin.
Tundsin esimest korda elus sygavat huvi selle vastu, kust need eestlased v2lja ilmusid ja miks nad sellist keelt r22givad. M2rkasin paari eestikeelset raamatutki riiulil. Ja lugesin, kuidas teised on eestlastest kirjutanud, et v6ib olla need idaviikingid p6letasid Sigtuna maha kunagi 12ndal sajandil..., olid sellised s6dijad...

Ikka oleme alles, v2ikesel maal. Oleme tulnud kusagilt ja nyyd on meil oma maa, kus elada.
Arvan, et see on 6nn.
Kallid Eestlased,
hoidke oma kodumaad
ja tehke seal otsuseid,
mis toetavad valgust ja vabadust,
rohelust ja puhast 6hku!

Sest nagu taipavad vennad indiaanlased siinmail, et raha ei synni syya.
Valged inimesed ei anna sulle kohvikus tasuta syya kui sul raha ei ole. Indiaanlased teeksid seda.
Igayhel oli kogukonnas oma koht ja tegemine ja k6igile jagus syya.
Aga see ei mahtunud valgetele inimestele p2he.
Terve maailm on valge inimese seadusi t2is.
Aga maailmas on nelja v2rvi inimesi.
On valged.
Punased.
Kollased.
Mustad.
Ja meil on yks Maa, mida jagada.
Meil tuleb teineteist austada ja hoolt kanda.

Palun.
Palun.
Palun.

A Woman Shaman Song

Uvavnuk

Iglulik Eskimo

The great sea stirs me.

The great sea sets me adrift.

It sways me like the weed

on a river stone.

The sky's hight stirs me.

The strong wind blows trough my mind.

It carries me with it,

so I shake with joy.

i l u i g a t s u s

2009-05-04T00:46:00.005+03:00

brushes and paints on the green grass
purple skirt
canvas
people smoking
people reading
people playing drums
people playing games
people observing
people being loud
people being silent
people being tired
people being awake

~ ~ ~ ~
it is Tam Tam Jam in Mont-Royal Park in Montreal.

I discovered myself from my dream some years ago..., I can look like an artist if I paint like this on a park. I can even go and say that my paintings are for sale.
Possible.
Real.
Really?

How to see yourself from aside?
Take a look.

Today is Sunday,
so we bought a cake. Half is gone. So it goes.
Everything goes by,
good and bad things.

For me this place is a place for Insights, at least it has been like this... Semiluuto is more sharing about the travels. But actually it is hard to separate things sometimes, cause I am travelling on those pages as well, I am on the Road. So, sometimes I start writing here and then I find out that actually it might as well go to Semiluuto page...

Yes,
I miss someting sometimes.
It comes and goes as a wave.
I am wondering if I am dreaming about a person, is he or she also thinking of me - is the telepathy working .. or maybe the time doesn't matter, we do not have to be in the same "time" according to the clock...
We just are connected, unconciously, secretly, like in the dreams.

What to do when you miss somebody?
Sometimes I watch pictures. But sometimes I do not have pictures to watch.
Then I can watch pictures inside me.
And I can dream about the moment of meeting,
having space and silence to watch, to smell, to touch, to understand. To be there, with you.

Something in me is telling that there is no need to miss anybody,
I do not know if it is true.
If I am Truth,
then all there is is true.
:)
I miss with love,
those moments I spend with you.
Thanks!

Step by step I see that

LIFE = DREAM
and
DREAM = LIFE

*

Try it out!

Unistuste Lugu

2009-04-30T04:44:00.004+03:00

Kirjutas ta mulle:
\Tydruk, luulelooja oled, mina olin ka kunagi. Nyyd olen mass88r ja muusik, kuid ikka veel m2letan luule ilusat maitset eneses...
J2tka luuletamist, sest see on yks v2hestest asjadest, mille maitset ei unustata... sama nagu muusika ja armastusega...\

He wrote:
\Girl, you are a poet as I was once... Now I am a massager and musician, but I still remember the beautiful taste of poetry, lost in within...
So keep on being a poet cause this is one of the few things that you never forget the taste ...........same as music and love...\

Elus juhtub niimoodi, et yks asi juhatab teiseni, v2ikesed m2rgid viitavad teed.
Mulle meenutatakse, et see, mida eneses kannan, juhtub minu ymbergi. Tuleb v6tta vastutus oma m6tete ja loomingu ees. Ise oleme oma elude skulptorid.
Ja nii saigi.
Praegu on minu juures klaver,
kus m2ngin seda lugu, mida saad kuulata sellest videost.
Teises toas on maas v2rvid ja pintslid ja l6uend, mille katsin valge v2rviga...

See on see, mida soovisin leida.
Kas oskan sellega rahul olla?
M2rkamine ja t2namine.

In life it happens that one thing guides to another, small signs mark the road..
I am being reminded that what I carry inside, is happening outside. It is important to take the responsibility about my thoughts and creation. We are the sculptors of our lives.
And so it is.
There is a piano with me,
I am playing the same song as in this video...
In the other room there are brushes, paints and a canvas, which is covered with white now...

This is what I was asking for.
Am I satisfied with this?
Aknowledging and being grateful.

See k6ik on Montrealis praegu.
Mina olen Siin.

All this is in Montreal.
I am here.

***

How to fly without landing?

2009-04-24T22:49:00.001+03:00

Vahest on selline hetk,
et pole midagi teha.

Sulle

2009-04-22T09:15:00.004+03:00

Aega ei ole olemas kui ma olen koos sinuga. Yksk6ik kus on yksk6ik kus. Kohtume ruumis, mida pole olemas, aga mis on reaalne, kui tunda. Seal on k6ik liblikalood ja andeks andmised koos.
On koos k6ik haigettegemised ja hyvastij2tud, mis saavad uuteks teredeks ja kallistusteks.
Loome s6nu, et oskaksime olla s6natud.
Otsime ilmast midagi ilusat, mida teisele kinkida, et sina ka sellest osa saaks. Jagamine teeb r66mu suuremaks. Jagamine on loomine.
Armastus on jagamine ja on loomine ja on mitte kartmine.
Miks ma siis kardan, et ma enam kunagi ei kuule su sydame tuksumist minuga koos.
Miks ma siis pisardan kui taipan et siin ilmas r22gitakse minevikust ja olevikust ja tulevikust, seda, et seda, mis on m88das, enam tagasi ei saa ja seda, et tuleb tegeleda olevikuga ja mitte m6elda tulevikust. Need on ju koos, siin praeguses. Selles, kus ma olen. Selles kus sina oled minuga. Selles, kus tunnen sind nii h2sti, kus meil pole vaja oodata, sest me oleme praegu olemas. Mis siin ikka oodata, on ju ainult see elu siin ja kohe.
Ja palun vahel olematuks teha oma s6nu, mis vahest on sulle liiga valusad. Tahan, et su sydamel oleks alati j6udu olla helisev ja luuletusi loov. Tahan, et sa r6kkaksid. Ja kui tulen yle rannaniitude kord, tagasi, edasi, siis sa tuled mulle vastu, 88viiuli l6hna sees, tuul juusteis, nii kuis mulgi, jalad paljad ja meri kohisemas.

Tulesurm

2009-04-21T17:11:00.002+03:00

Oma elu peale vaadates tuleb vahel taipamine,
millest on aeg lahti lasta.
Et on seotusi, mille s6lmed tuleb valla p22sta ja lubada minna,
lubada neil lennelda universumi l6pmatusse.
Kui on vaja,
tulevad nad tagasi,
uute 6ppetundide ja katsumustena.
On vaja lubada.
Vabaneda.

Mine nyyd,
hea s6ber.
Oled vaba minust,
mu hoolimisest ja kysimistest.
Armastus on alati,
sest ses pole tingimusi.

Kui kohtume,
siis kohtume.
Niikaua pole vaja muud,
kui elada omi elusid,
yksikute r2ndurite kohtumisi ilmaga.

Sest kas on keegi meist kahekesi endaga?
On tee ja ainult Sina astud. Teed sammu.
Oled oma peremees ja oma Jumal. Oma politsei ja oma 6petaja.
Ole ainult Oma.
Ole ainult Sina.

Mina olen Mina.
Tuul on ainult Siin.

P6les kaart
kyll kaua.
Tuhk vaid j2rel,
ei ridu.
Mis see,
vaid kaduvus...

Ma kummardan.
Hea,
et tulid.
Hea, et olid.
Hea, et l2ksid.

Mehed . Men

2009-04-16T05:42:00.007+03:00

Marco ja Marian
Chalmita,
pärast vision questi
aprill 2009

________________________________

Liigun. Peatun. Vaatan. Kohtun.

Yllatun sellest, kuidas tekib yhendus.
Kuis yht2kki tunned seda miskit, mis on 6hus, mis on vahest natuke surisev ja millel on teinekord siht. See saab olla p2ris erinev.
M6nikord tunnen end kergelt, muretult.
Teinekord pelgan teada saada, mis juhtub... siis olen juhtumise sees ja ei tea, kas astuda v2lja, muuta kulgu v6i alluda... Justkui pole miskit kaotada.

J2rgmine hetk.
Kas oli see unen2gu, see me kohtumine?
Kuis elab me yhendus,
kuis oleme kallid teineteisele?

Iga kohtumine on erinev.
Kas saab yldse luua arvamist, mis on hea ja mida on vaja? Igal korral on oma 6ppetund. Ja iga kord tuleb kaotada oma piire, oma kujunenud harjumisi. Olla uus.
Mehel ja naisel on kummaline v6imalus kohtuda,
olla l2hedal,
jagada hetki.
Olla aus. See on kunst. See on v6lu ja ilu.

Mul on olnud 6nne,
olla hoolitud ja kallistatud vahel sel teel. Olen 6nnelik, et olen ikka Naine, et avastan yha, mida see enses k2tkeb ja mis on sellise elamise saladused. Ja nyyd leian enesest tasapisi ka meest, oma meest, kellega endas heasti l2bi saada ja yhenduses olla.

M6ned kohtumised j22vad hinge,
j22vad kui magus-hapu maitse, nii hea, nii ilus. Ometi m88duv. Ja vahest just siis, kui on olnud ainult yyrike hetk, mil kohtumine on olnud nii pyha ja p2ris.., sest on vaid need hetked..., just siis on see p2rl,
mille lykin oma elukeele.
Vahest vanaemana saan jutustada oma noorusaja seiklusi ja armumisi ja armastamisi.
Mis see muud on ikka, kui ilmaga armastuse jagamine.
Kohtud Hingega,
kes sel korral on sellises kehas. Ja mina sellises. Ja me saame teineteist puutuda. Olla hoolivad. Olla hellad.

Ma astun vastu armastusele.
Julgen kohtuda,
julgen jagada,
julgen j2tta
ja julgen unustada.

Igayhe jaoks on oma ruum,
ei ole olemas armu kadedust. On ausus hetkis ja see on k6ik.

Ma t2nan k6iki oma armastamisi,
kallistamisi ja suudlemisi.
See on ilus ja tasane kummardus teile,
mu kallid.
Nii hea, et oleme oma elud avanud,
julgenud olla haavatavad.
See on me tugevus,
see on me kindlus.
Ainumas.
Just see,
et Oleme.
Oleme Armastuse Lapsed.

_____________

I move. I stop. I look. I meet.

I am surprised how the connection appears.
That all of a sudden you feel this something which is there in the air.
Sometimes it is a bit tingling and it sometimes has a direction.
It can be really different.
I can feel myself easy and without any worries.
I can also feel afraid of finding out what will happen... then I am inside the happening and I don't know whether to step outside,
to change the direction... or to surrender.
There is nothing to loose . ?

Next moment.
Was it a dream, this our meeting?
How is our connection living?
How are we dear to each other?

Every meeting is different. Again.
Is it possible to create an oppinion what is good and what is neccessary? Every time has it's lesson. And every time you have to loose your borders, to change your evolved patterns. To be new.
Man and a Woman have a strange opportunity to meet,
to be close to each other,
to share the moments.
To be sincere.
This is art. This is mystery and beauty.

I have had luck,
to be cared and hugged on this road.
I am happy that I am still Woman, that I am discovering more and more what it means to be a Woman and what are the secrets of this life. And now I am slowly finding a Man inside of me,
my own man to get along good and to be in contact with.

Some meetings stay into the soul,
they are sour-sweet, so good, so beautiful. Yet passing by.
And sometimes just then when the moments have been so short, when the connection has been so holy and real..., because there are only those ephemeral moments..,
just then this is a pearl
in my life-necklace.

As a grandmother I can tell the stories from my youth... adventures and lovings.
What else is this than sharing love with the World.

You meet with a Spirit,
who has this body this time.
And I have this one.
And we can touch each other.
We can care.
We can be gentle.

I step towards Love.
I dare to meet.
I dare to share.
I dare to leave.
I dare to forget.

There is a space for everyone,
there is no jealousy.
There is sincerety in the moments and that's it.

I thank all my Lovings, Lovers,
all hugs and kisses.
It is a beautiful and quiet bow
for you,
my dear ones.
So good that we have opened our lives,
have dared to be vulnerable.
This is our strength.
This is our fortress.
The only one.
Just this,
that we Are.

We are the Children of Love.

__________

This Timelessness

2009-04-10T08:30:00.004+03:00

You took my hand
because you knew,
we walked to the moonlight.

This sacred space
is there within
and life becomes magic.

Connection there from other times -
simple,
easy and true.

Music paints the mountains,
oceans inside.

We share the warmth
we share the touch,
people are made to be close,
to loose the distance
in between
the souls.

º

Sa v6tsid k2e
sa teadsid -
me kuuvalgusse teel

See pyha ruum
on seal, sees
ja elust saabki maagia

Yhendus olnud aegadest -
lihtne,
kerge ja t6es

Muusika maalib m2ed
ja ookeanid sisse

Me jagame soojust
me jagame puudutust
Inimlapsed on loodud
et olla l2hedal,
et kaotada eraldus
hingede vahel.

º

Mexico,
Chalma

Cultivating attitudes

2009-03-23T03:39:00.006+02:00

The mind becomes tranquil by cultivating attitudes

of friendliness towards the happy,

compassion towards the miserable,

joy towards the virtuous

and indifference towards the evil.

The mind also becomes tranquil by alternately

expelling and retaining the breath.

When meditation produces extraordinary

sense perceptions, the mind gains confidence

and this helps perseverance.

Also, meditate on the inner light

which is serene and beyond all sorrow.

Also, meditate on one

who has attained desirelessness.

Osho

"Yoga: the science of the soul"

Special

2009-03-22T17:50:00.005+02:00

What is special here?

Cammon', I know this stuff already!

Yeah, I have lived long enough to know this by now...

Wake up Dear,

this moment is new.

Forget what you know from your past. Let it all go.

Forget that this thing means that thing. Logic - let this go as well. Let go that you know those chains of happenings, which lead from one to another...

I want you to open your eyes. To see.

To realize that those people around you are new today. You don't know really how will they be when they wake up. Give space to them, so that they can free themselves from the patterns of the past. Look. Be silent.

Maybe you will find a small moment to jump in and to do something which you haven't done before?! There might be a chance for you to act like you never acted before!

What do we do every day?

We are acting. We are playing games. It is all based on who we ARE. But usually we ARE NOT. Because we DO. We act. Being is there, behind, under and over. It allows us to play.

Every moment we have a chance to stop the game. We can start to understand that we are playing.

Yeah, this realization makes the game interesting. Now we can see the rules. And there might be a chance to create new rules. And even, sometimes you can create a new game. One day you also can leave the game. Who wants to play the same game for a really long time? Like 60 years. When you have done this then you have to be really tired. Leaving the game will be such a relief! Huh!

After the game..., then you can also see what the game was about... Sometimes you see that there are some things to do in the game again and you have to go back, to play. Before you go, you are hoping to wake up in the middle of the game, to realize where you are and what you wanted to do really..., in this level of game. Because there is something else to do than just play the game as well. Even when you start to know that you are playing - this is already something!

All those players need some help from time to time as well. In order to help them, you must be a master of this game. You have to see it from all the directions. Then you go, you put a mask on, so the players think that you are also from the game, and then you open your heart, hands and mind, to give them what they need.

You are a channel.

Hey,

just go and brush your teeth with the left hand.

It might help you,

just now.

Miks öö nii lühikene oli / Why the night was so short

2009-03-20T19:35:00.004+02:00

Kevad,
nüüd võib armuda,
võib olla natuke hulljulge,
julgeda hullust,
astuda hallust
välja.
olla valgus,
olla algus.

–

Spring.
You can fall in love,
you can be audacious,
experience madness,
step out,
be light,
be the beginning.

Moments Captured

2009-03-18T11:23:00.003+02:00

Inlakesh is the horse.

This is a day of riding,

upthehill, in the sun.

It is freedom.

Stepping onto the stage,

singing in nahuatl, local language in Mexico.

It happened that the voice is there for me to experience.

The Purple Bus and Accordion.

Piano is now vertical.

And I can call the music,

just as I like.

Joy.

The Invitation

2009-03-18T11:00:00.002+02:00

It doesn't interest me what you do for a living

I want to know what you ache for

and if you dare to dream of meeting

your heart's longing

It doesn't interest me how old you are

I want to know if you will risk

looking like a fool

for love

for your dream

for the adventure of being alive

It doesn't interest me what planets are squaring your room...

I want to know if you have touched the centre

of your own sorrow

if you have been opened by life's betrayals

or have become shevelled

and closed from fear

of further pain

I want to know if you can sit with pain

mine or your own

without moving to hide it

if fade it

or fix it

I want to know if you can be with joy

mine or your own

if you can dance with wildness

and let the ecstasy fill you to the tips of your fingers and toes

without cautioning us

to be careful

to be realistic

to remember the limitations of being human

It doesn't interest me if the story you are telling me

is true

I want to know if you can

dissapoint another

to be tone to yourself

If you can bear the accusation of betrayal

and not betray your own soul

If you can be faithless and therefore trustworthy

I want to know if you can see beauty

even when it is not pretty

every day

and if you can source your own life

from its presence

I want to know if you can live with failure

yours and mine

and still stand at the edge of the lake

and shant to the silver of the full moon "yes"

It doesn't interest me to know where you live

or how much money you have

I want to know if you can get up after

the night of grief and despair

weary and bruised to the bone

and do what needs to be done

to feed the children

It doesn't interest me who you know

or how you came to be here

I want to know if you will stand

in the centre of the fire

with me

and not shrink back

I doesn't interest me where or what

or with whom you have studied

I want to know what sustains you

from the inside

when all else will fall away

I want to know if you can be alone

with yourself

and if you truly like the company

you keep

in the empty moments

Those words came, a fairy from England was sharing.

Akasha.

Created by Orian Mountain Dreamer

I am in the Mexico city.

I am here, just with you.

I am.

vaikusse, valgusse, puhtusse

2009-03-08T04:03:00.002+02:00

Ma olen madalal syndinud
kuid siia ma j22da ei tohi

Mu kodu on taeva ja tuulte peal
ja lagedal vilus ja n2ljas
On kaasakutse ja appihyyd
ja tiivad ja tiivad ja tiivad

º

Jaapanis hakkab kevad,
kirsid 6itsevad.

Oma h22l loob laulu,
kui lubada heliseda.
Iga hetk on meditatsioon,
kui panna t2hele,
lasta minna,
juttudel ja mulinal.
Ilusad on illusioonid,
kuid neisse kinni hakkamine
on ainult kaduvus.
Surmaingel viib nii hobuseid
kui inimesi,
asju eriti.

º

Identiteet

2009-01-27T01:46:00.003+02:00

6htupimeduses ja pealambi valguses, enne uinumist, telgikambrikeses, v6tsin k2tte oma passi. Avasin lehe, kus on pilt ja andmed.

N2gin end uue pilguga. Vaatasin, milline mina on seal pildi peal.
Kaks aastat tagasi.
Mu nimi, synniaeg - see tundub kui ebareaalne abstraktsus.
Miski, mis justkui peaks palju t2hendama. Peaks palju v6imaldama.
Ma olen Eesti Vabariigi kaitse all.
Mida see kyll t2hendab?

Mida t2hendab, et olen selle maajupi kodanik? Olen kollektiivse m2luga pisikese inimgrupi osaline, seal syndinud ja kasvanud.
Kuid ma pole see.
Mina olen midagi muud.
Mina on rohkem v6i hoopis v2hem kui eestlane.

Olen ka siis olemas, kui mul pole enam passi.
Olen Mina.

M2rkan ja tajun distantsi enda ja selle nime vahel, mida ses ilmas kasutan.
Mul on nimi.
Ma pole see nimi.
See on osake mu maise kehastumise mustrist.
Erinevad eksisteerimistasandid.
Mu sees ei ole seda nime.
Ma ei kutsu ennast nimega.
Mina Olen.

Samamoodi pole ma ka see k6ik, mida ma teen.
Mina ei saa eba6nnestuda, sest mina olen,
mitte mina teen.
On elu m2ng,
on elu t6sidus,
on elu lihtsus.

Sellep2rast v6in lavale astuda ja naeratada,
kohal olla.
See on nii v6imas,
et muud pole vaja.
Usaldust.
Usaldan.
Olen Mina.

24.01.2009
Mexico,
Oaxaca,
Rio Sapo

armastus

2009-01-23T03:43:00.002+02:00

neil vaiksetel hetkedel, mil 88 pimedus on tulnud kohale, mil syytan kyynla, mil v6tan oma m2rkmiku pealambi valgel - oo, kui imeline on k6ik see elu, mida olen valinud elada.

niiv2ga v22rtustan, et olen v2ikeselt Eestimaalt p2rit. et mu keel oskab k6nelda pisikeses emakeeles, mis on hoopis teistsugune, kui muu, mida kohtan.

n2en oma valikuid ses elus - puhas keskkond, elu ilma narkootiliste aineteta, ilma suure depressiooni ja ilma draamadeta. justkui igav ja mittetraagiline - polegi 2gedaid jutte ja kaasatundma panevaid seiku... justkui...
ometi on midagi imelist. on midagi mystilist.
on metsad ja salud ja maasikav2lud. on muinasjutud ja 8ised t2histaevad. on s6brad, kellega kohtuda juhuslikult ja juhuseta, on naerud ja on nutud sydamest sydamesse.
Eestimaal on tugeva maandusega. see loob hetked kuidagi t6eliseks.
siin on hoopis kergem h6ljuda, kus olen. ja sellep2rast ma 6pin.
6pin,
kuis olla tugevalt mina,
kuis olla tugevalt maandunud.

olen tasa.
olen 6rnalt.

kui ymber on inimestel palju tegemist, siis nad ei m2rka midagi. ongi yks suur enese m2rkamine. ja kui on nii, siis ei tundu miski eriline. ma vahel suisa unustan, et oskan elada, oskan m2rgata pisikesi imelugusid... - sest siin pole neile justkui kohta. ma j2tan enda sisse helkivad-s2delevad lendputukad, kes t2histaevast maale toovad...,
ma ahhetan hinges sest ilust, mis voolav j6gi ja langevad liaanid loovad...

jagada...jagada...jagada...
jah,
ma olen jagaja.

yhel hetkel astun taas rohkem yhendusse,
panen kirju ridasid.
vast on neid, kes soovivad lugeda.

praegu on loobumine.
ma isegi ei taha pilli m2ngida, ei taha 6ppida aafrika tantsu ja ei keeruta hula-r6ngaga.
kuidagi ei taha. ja siis ei sunni ka ennast.
hakin ikka veel sibulaid, olen selles juba eriti osav. avokaadodest ja tomatitest ja sibulatest ja laimidest saab guacamole. see on h22.

kaotavad t2htsuse need asjad ja tegemised, mis on v6imalikud, mida olen ses elus 6ppinud varem, m6istuse lood.
ma ei oska enam kuulata, kui jutt tuleb ainult peast. ma astun minema. julgen nii teha.
sydamest s6nu .. nendega olen koos.

ilus on.
ilus on.

armastan, et olemas on k6ik, mis on.

I am that I am.

Proovi,
tunneta,
ole kohal!

º

2008-12-27T20:54:00.003+02:00

°
Puu tyvi selja taga
Maa muld istme all
Hinge 6hk j6udu andmas
Heli laule ilma kandmas
°

Inlakesh

Reflections and one-in-all moments.
There are challenges and struggles all the time,
but there is no time anymore as well.

Just to serve,
just to breath,
just to follow the flow.

I learn and see how the manifesting goes.
It is happening all the time. It is important to stay focus and to have intension.
Alignment.
May all happen as the Highest for Everyone.

Music is coming.
One woman with accordion came to the caravan. And my fingers are moving on the keyboard. I love the sound! I now remember my grandfather who wanted me to play accordion all the time.. I didn't at this time. But here I am, having the only keyboard around and I can play it!

Singing!
Estonian language and melodies are beautiful. And people are saying that I should sing more. I know that deep inside me.... , becouse I have been afraid of singing all the time I remember... So, this is the time to overcome my fears and let it all go!
Sing, girl!
I am singing!

Prayer * Palve

2008-10-29T08:46:00.004+02:00

*

Oh Sky
let me fly high

this is my home
this is where I come

Oh Sky
let me fly high

let me be your bride
let me be your wife

Oh Earth
let me give birth

let me raise child
let me be wild

*

Puebla, Mexico,
mäed ja hommik,
27.10.2008

Kiri Taadule

2008-10-25T04:24:00.005+03:00

Tead, Sa oled vist p2ris yllatunud k6igest sellest, mis minuga juhtumas on.

Ujusin ookeanis, kui yht2kki taipasin, et ma pole Sulle jutustanud tykk aega... ja et ma seda niiv2ga teha tahaksin. Justkui soovides, et see Sindki innustab, Sulle ilusaid pilte sisse loob ja unistama viib...

Ookean. Ma tean, et Sinagi soovisid seda suurt ja l6pmatut vetev2lja kogeda, ujuda, lainetega kaasa minna, sukelduda, anduda... Sa oled ju mere-mees. Hinge sees.

Nyyd avastasingi end selle "suure vanni" seest, syda r66mustamas, keha nautimas. Pelikanid lendasid peakohal, kusagil eemal kajakad... Ja siinsed linnud on kuidagi saledamad. V6ibolla selle sooja kliima p2rast. Sihvakate ja voolujooneliste tiibadega.

Pisikesed ja peenikeste jalgadega lendajad sibasid veepiiril ringi, lainete l6puvees varbaid leotades ja hetkiti lendu t6ustes. Lustlikud ja kerged.

Ookeani h22l...

See on midagi nii suurt ja sygavat, et sinna v6ikski sisse end sulandada. Helidel on ikka suur j6ud, puhastav ja j6uline. Paneb unustama k6ik l2rmi ja myra, mida inimesed teha suudavad. See myha kumal k6igest l2bi, kui ta l2hedale tuleb. Need suured tormid ja yleujutused tuletavad vast inimestele meelde seda v2gevust. See tuleb siis l2hedale ja inimestel pole enam midagi teha. Alistuda sellele j6ule.

V2rvid.

P2ikene l2ks edasi, uusi maid valgustama, hommikumaad 2ratama, Eestimaalegi...

Ja enne veel, kui ta hyvasti j2ttis, jagas kylluslikult laiali v2rvide myriaade, kollast, kuldset, oranzi, rohelist, sinist, lillat...., k6ik see sillerdamas, lainete vahepealsel siledusel. Ja siis tuli taas, myhisev ja vahutav laineluik, pyhkis puhtaks... Iga laine, l2hemal P2ikese kadumisele, andis natuke uue v2rvigamma. Nii palju erinevusi. Nii suur Ilu.

Olen t2nulik, et oled praegu Aken. Avarusse. L6pmatusse ja Igavikku. Yhinemine sellega, mis On. Sina ju Oled ja Ei Ole. See on yheaegselt. M6elda selle kohta ei saagi kuidagi ja siis hakkab hea, kerge ja lihtne.

Tuletad mulle meelde, kuis on olla oluline. Nautida ja imetleda. Unistada ja Imedesse uskuda.

Kui ma nyyd n2en, mismoodi saab t6eks see, millele vaid julgen vastu astuda, mis on minu sees olnud kui iduke.., aimdus, siis tean, et k6ik see, mis on mus veel, saab ka kunagi avalduma.

V6ibolla v6tangi varsti p2eva vastu palmipuude all ja lainte sees loksudes, kookospiima peale juues... Olles. Olles. Kuni yhel hetkel tean, mida teha. Samas j2ttes Olemise, kui laintemyha, helisemiseks enesesse.

N2en ennast kohtumas paljuga, mis Sullegi sydamel2hedane. Need on m6nikord maised asjad. N2iteks see vyrtsikas toit siin. Pole halli haisugi "moosist", mida meil ketsupiks nimetatakse. Ei, siin on chili abanero, mis paneb tuld purskama. Vee joomisest pole kasu, sest see neid eeterlikke 6lisid ei lahusta, ainult soolane ja rasvane aitab. N2teks kypsetatud tortillad.

Keel, seegi yks me maine p6hiasi. Vorm, mis aitab v2ljendada.

Nyyd on midagi uut minusse tulemas selle keele kaudu. Inglise keele kaudu 6ppimine on omamoodi naljakas. Kuidagi ringiga. Aga ometi olen mina see, kes aru saada saab. Ja kummalisel kombel tekivad teadmised, arusaamised ja taipamised. See on kyll t2ielik mystika. Kyllap siis usun, kui enese suust hakkavad hispaaniakeelsed h22litsused v2lja tulema.

Sydamed r22givad ju ikkagi sydame keeles.

M6nikord kohe soovin, et v6iksin vaikida kusagil, olles kyll koos inimestega, kuid unustades selle vahendi, mida nii harjunud kasutama oleme. Mis kyll v6ib avaneda siis?

Vaikne ookean saab peagi mu silmapiiriks, l2hen temalegi vastu, sellele Maa suurimale avarusele. Kas on selles erilisust? Minu jaoks praegu veel on. Maa on Imetlemiseks. Ja ehk kunagi on m6ned v2ikesed maailma lapsed, kes sellest r2ndamisest kuulda soovivad. Siis v6in neile olla nii kui Sinagi mulle...., istusin p6lve otsas ja p2risin..., maailmast, t2htedest, lugudest.., jah tahtsin, et Sa lugusid jutustaksid. Vahest ylesid kyll, et Sul pole enam midagi r22kida. Aga mulle oli k6ik huvitav.

Nyyd tean, et v2iksematele lastele on omad lood ja suurematele omad. Aga neid suuremate lugusid alati ei r22gita, sest suured ei kysi enam niimoodi ausalt, kui v2iksed. Ma kuulan nyyd Sind sydamega. Lood elavad hoopis teisiti edasi. Ilmaasjasused ei kehti. Tunnetus vaid j22nud, kusagil seespool, s6natult.

See teeb mind 6nnelikuks, et nii on.

Et vaatan laevu, teades Su unistusest seilata maailma merede metsikuses. See on ilus. Kui ma peaksin sattumagi ookeanile, siis see on vast Su aitamisel. Naeratuse ja tuulevihinana tuled ja sasid mu juukseid. Ja ma hingan seda 6hku, olles Elus. Olen Elus. See siin ongi minu Elu praegu.

Elu, mida on nyyd juba kakskymmend kaks aastat.

Nyyd iga hinget6mme on ikka ja aina teadlikum. Synd ja surm vaheldumas. Iga p2eva alustan kui viimast. See teeb t2helepanuv22rseks k6ik. Ruttama ei pane, sest kuhu ikka rutata enam...? Rahu hoopis on. Rahu. Niiet kiiktoolis terve p2ev otsa lakke vaatamine pole yldsegi raiskamine. Mitte miski ei ole. Elu kuulamine on.

T2hed,

siin on nende natuke teised lood. Ma ikka veel ei tea, mis on t2htede taga. Sa ka tookord 6elda ei osanud. See mu p6hikysimus juba lapsest saati on olnud, kuid nyyd ma lihtsalt adun seda Universumit, nii imelist. See julgustab, toetab ja loob muinasjututunnet. Seda, et me oleme v2ikesed ja tyhised ja suured ja t2htsad yhtaegu. Et me elud on seiklused, millest vahest v6ib jutustada, nalja visata ja 2ragi unustada, kui tuju on.

Naljad..., jaa, ma 6pin naljanaine ka olema. Naljapea. See on meil vennaga yks s6na, mis natuke enese kohta k2ib - et kui keegi kuidagi topakas on, siis ta on naljapea. Selline hellitav. Enese yle ikka tuleb nalja visata, seda ma kavatsen teada. Seda Sa 6petasid. Ja mina jagan inimestele edasi. Sest nyyd ma juba natuke olen kogenud, mida see t2hendab. M6nikord on raske enda yle kohe naerda, aga siis saab seda v2hemasti varsti teha. Nali hoiab vatsa vabisemas. Ja see on hea!

Taevased l2hedused ja maised kaugused.

S6nadele nyyd annan voli vaibuda.

Uneilmas on kohtumise kodusid ja imede helisid.

End h22lestan. Sulgen silmad ja naeratan.

Armastus on mu hingamine.

Armastus on mu elamine.

Armastus on su hingamine.

Armastus on su elamine.

Oleme Armastuses.

Teiselpool Ilma

2008-10-23T06:06:00.004+03:00

Seda, mis on minuga praegu, on palju.

V2rvid ja helid, inimesed ja keeled.K6ige rohkem on lubamist. Lihtsalt vaatad ja koged ja imetled.

Kuidagi juhtub, et me siin r2nnates kohtume v2ga erinevate inimeste ja olukordadega. Rikaste ja vaesematega ja suhtelisustega. Aga neis on midagi sarnast - nad on 6nnelikud selles olukorras, kus nad on. Pidusid peetakse ikkagi, isegi kui raha ja syya pole.

Selle kerge lihtsuse 6ppimine ja kaasa minemine.

Vesi on ju ikka vesi, nii porilombis, ookeanis kui ka allikas.

Olen Vesi,

Elus ja Tuules.

Kylalislahkus - lubada see enesesse, v6tta kylalist kui kingitust, v2rskendust ja olemist. Pole midagi t2htsamat kui Olemine. Ja see on k6iges. Unustada vastupanu, hirmud ja kinnisused. Avatus on kui v2rske tuul, mis suvel tuleb ja juuksed lehvima paneb. M6tlemine k2ib siin teisiti. See on liikuvam ja kergem, taevas on peakohal lahti ja avatud.

K6ik on olemas, mis enesesse lubad.

Uus Kuu on Taevas ~ Kahanemas ta lugu nüüd

2008-10-16T01:31:00.005+03:00

Ilu on ilmas.
Ma vaatan kohta, kus oleme. Olen siin juba teist päeva. Vähe väljas. Aga sees on hea. Siin on praegu kõik. Kollased seinad ja roosa lagi.

Suppi süüa teha ja pesugi pesta ~ mida üks naine veel võib ihaldada?

Ja ma õpin. Pallidega sõbram olema.

Eilse öö pärl pesitses tänaval, kahe paiku, raamatukogu ees, lillede kõrval. Leana lõikas mu juukseid edasi. Jätkas tööd, mille algus Sandri kätes paiknes. Neid juukseid on nüüd vähem. Sellega koos ärkasin ellu. Naerus ja pisarates. Vabanemises.
Siis võtsin mina käärid ja olin selles elus esimest korda juuksur. Leanal on kuldsed lokkis kiharad. Palju. Ja temal oli ka see puhastumine, möödunu maha lõikamine, just vajalik. Ikka kohtuvad sarnased lood.

Naised kogevad ühendust ikka koos tegutsedes.
Vähe sõnu ja rohkem villa.
Hommik üllatas vast neid raamatukogukülastajaid, karvaste lillede väli.

Küll on kerge~!

SeesLood ja VäljasLood

2008-10-13T12:30:00.002+03:00

Gent.
Belgia.
Euroopa.

Me liigume tõesti. Ja ma küsin endalt, et kuhu?
Ümber on ilusad majad, tänavad, inimesed. Ja me tulekus on palju juhtumisi, lugusid, olukordi.
Nüüd ärgates siin taipasin, et ongi kaks lugu.
Üks juhtub väljaspool - muutuvad kohad ümber, sõnad, mustrid, mis haaravad, rollid ja teod.
Teine juhtub seespool - kuis oskan end tunda, mis on siis, kui midagi pole, mismoodi oskan Olla, kõigis neis erinevates asjades väljas, mis asjad kerkivad esile sügavustest...

Natuke hoomamatu on veel. Justkui mäss eneses, sees ja väljas. Nahk annab ka märku. Sügeleb.
Ometi on kõik ju Üks ka. Ikka mina. Kes mina?
Tundub, et ongi õppimine.
See, kuis osata Olla,
Mina ja mitte mina.
Õppimine vennaga olla.
Nii lihtsalt tulevad välja mustrid, mis oma mõju omavad, tahavad kaasa tõmmata, endisi lugusid jutustada.

Ühel hetkel avastad end rääkimas midagi, niiväga ei taha rääkidagi. Mis see kõik siis on?

Eks aeg annab arutust.
Täna on päev uus.
Maailm Uus.
Suur.
Väike.
Elus.

Ja kõigel on oma vajalikkus.
Olemas.

~Õ~

Rahu

2008-10-10T14:35:00.002+03:00

On siin.
Olen Saksamaal.
Olen Olemas.

Vaikselt hakkavad ümbert kaduma asjad, mis on sidunud, mis on harjunud, mis on möödunud.
Saan ärgata ja küsida, kes olen ma täna? Millised seiklused mind ees ootavad?

Avastan, et saan valida,
et nüüd ongi minu Elu.
K6ikidel hetkedel. Hetkede vahel.

Euroopa on hea vahepeatus.
See on justkui üleminek.
Tunnen end siin kuidagi koduselt ja m6nusalt. Sujuvus. Kui tänaval liikuda, siis hakkab tekkima taipamine, oo, ma olengi välismaal! Ja nüüd ongi k+ik see juhtumas, mis on!
Olengi teel!

Ja meil on süüa.
Meil on magada.
Meil on harjutusi teha.
Meil on hingata.
Meil on edasi minna.

Saksa keel ujub mu sügavustest välja.
Mein Name ist Marian.
Ja samal ajal kaovad k+ik need määratlused.
Olen. Olen. Olen.

Nii lihtne.
Kerge.
Katuseta.

10.10.2008
Numbrid on väelised.

Viimane Õhtu Siin

2008-10-08T01:57:00.002+03:00

Kogu Minemise Lugu on tikitud Tõeliste Hetkedega.

Need on väljaspool ruttamisi,

aega,

ruume,

toimetusi.

Need

ON.

Ja juba selle pärast on minemine.

Armastusse avanemine~

Head Inimhinged Ilmas,

ma tänan,

võimaluses olla Koos. Nende Imeliste Kohal Olemiste kingituste pärast on Elamine Õnn.

Lend Ilmas Olemas